Välispoliitika kokkuvõtet tehes soovime lõppenud aasta kohta sageli kasutada sõnu "murranguline" ja "otsustav". Pikemale perioodile tagasi vaadates leiame pigem, et tänased tähtsad sündmused on pigem mingi pikaajalise protsessi vaheetapid.

Möödunud aastal tähistasime Berliini müüri langemise 20. aastapäeva. Siiski ei langenud raudne eesriie ühe ropsuga vasaralöökidega betooni pihta 9. novembril või Austriat-Ungarit lahutava traataia läbilõikamisega mitu kuud varem (27. juunil). Meie vabanesime okupatsioonist 20. augustil 1991, mõned piirkonnad elavad tänaseni külma sõja ajal kehtestatud piiride ja reeglite järgi.

Sellele mõeldes kirjutab käesolevas numbris Jaana Kalinistova võitlusest demokraatia eest Moldova Vabariigis. Serbias, Gruusias ja Ukrainas toimunud värvilised revolutsioonide eufooria ei suutnud nakatada Euroopa ühe vaesema riiki Moldova elanikke. Hoolimata suvisest valimiskaotusest suudavad kommunistid tänaseni hoida riiki patiseisus, samuti ei paista kuskilt lahendust Transnistria külmutatud konfliktile.

Aasta 2009 ei toonud mingeid positiivseid lahendusi ka Lähis-Idas, pigem vastupidi. Terroriorganisatsiooni Hamasi vastane Iisraeli invasioon Gazasse ja mõlema poole sõjakuritegusid välja toonud vastuoluline Goldstone raport killustas aastaid rahu nimel pingutanud rahvusvahelist kogukonda veelgi. Euroopa Liidu ühise välispoliitika puudumise musternäidet ei tasu otsida Vene suunalises poliitikas, vaid just Lähis-Idast. Silver Meikar seletab Diplomaatias avaldatud artiklis, et miks peaks Euroopa tegema kannapöörde Lähis-Ida poliitikas.

Aasta alguses maailma mõjukaimale ametikohale asunud Barack Obamal on tänaseks ette näidata üks orden ja lugematu arv häid kõnesid, kuid ei ühtegi konkreetset saavutust. Nõus, ongi liiga vara tulemustest rääkida. Tervishoiureformi elluviimiseks USA-s ja majanduskriisi vastases võitluses on ta teinud vägagi julgeid otsuseid, millele saab aga hinnangu anda kõige varem järgmise aasta jooksul. Obamast kirjutab uudiskirjas pikemalt Erki Fels.

Majanduskriisi vastu võitlemisel on kallis hind, sest selle eest maksavad karmi lõivu kõik elanikud. See on mündi üks külg. Teine külg on tõsiasi, et võitlus masu vastu on paratamatult lükanud tahaplaanile ühiskonna jaoks muud olulised teemad, sealhulgas vabama, ausama ja õiglasema ühiskonna eest võitlemise.

Märgid näitavad, et järgmine aasta tuleb majanduses parem ning see tekitab lootust, et teised liberaalide jaoks olulised teemad saavad järgneval aastal suuremat tähelepanu. Priit Kallakas kirjutab, et millised on meie välispoliitika klubi eesmärgid järgneval aastal ning Allan Ming Wtherick LYMECist küsib, et kui aktiivsed peaksid Reformierakonna noored olema rahvusvaheliselt.

Välispoliitika klubi nimel soovime kõigile edukat koostööd alanud 2010 aastal.

Priit Kallakas ja Silver Meikar

Silver Meikar: Kahe riigi lahendus

Euroopa Liidul on aeg anda kahe riigi lahendusele sisu ning selleks peab ta tunnustama Palestiina iseseisvust.

Võib-olla oli Bill Clintonil õigus, öeldes, et kui Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin poleks 1995. aastal langenud juudi äärmuslase kuuli ohvriks, oleks Lähis-Ida rahuprotsessile leitud pooli rahuldav lahendus juba tema ametiajal. Järgnenud 14 aasta jooksul toimunud taandareng Iisraeli ja Palestiina suhetes kinnitab, et rahuprotsessil ei ole senisel kujul tulevikku ning radikaalne kursimuutus on hädavajalik.

Lähis-Ida rahuprotsessist rääkides pööratakse pilgud tavaliselt Ameerika Ühendriikide poole. USA-Iisraeli erisuhetes on aga arvatavasti algamas üks keerulisemaid perioode. Barack Obama jätkas esimestel kuudel Valges Majas presidendivalimiste kampaanias lubatud suunda ning nõudis Iisraelilt uusasunduste ehitamise peatamist.

Samas tegi Palestiina omavalitsuse president Mahmoud Abbas ilmselt vea, kui uskus Valge Maja poliitika järjepidevust ning seadis just uusasunduste küsimuse ultimatiivselt rahuläbirääkimiste laua taha istumise eeltingimuseks. Võib-olla ei olnud tal lihtsalt teist võimalust, sest vinduma jäänud rahuprotsess on tema usaldust palestiinlaste silmis niigi tugevasti kahandanud.

Septembris New Yorgis suletud uste taga toimunud kohtumisel Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu ja Palestiina presidendi Mahmoud Abbasiga nõudis Obama konfliktipooltelt rahuläbirääkimiste alustamist nii kiiresti kui võimalik, kuid ei esitanud eeltingimuseks uusasunduste rajamise peatamist. Poliitika muutust kinnitas järgmisel kuul avalikult USA välisminister Hillary Clinton oma visiidil Lähis-Idasse.

Pettunud Abbasil ei jäänud muud üle kui kuulutada välja uued valimised 2010. aastal ning ühtlasi anda teada, et loobub neil kandideerimast.

Ühendriikide heitlik Lähis-Ida poliitika pole toonud uuele administratsioonile sõpru kummaltki poolelt, kuid ehk on see elavdanud debatti kodumaal. Seni on Washingtonis läbi aegade kõlanud vaid parempoolsete juutide hääl, kelle poliitikat võiks kokku võtta lausega, kes ei ole Iisraeli valitsuse poolt, see on Iisraeli riigi vastu.

Iisraeli poliitilise spektri parem-vasak skaala erineb oluliselt sellest, mida meie selle all mõistame. Lihtsustatult võttes on parempoolsed jõu kasutamise poolt, pidades Iisraeli riigi julgeoleku võtmeks sõjalist üleolekut oma naabrite üle ning marginaliseeritud Palestiinat. Nende poliitilisse arsenali kuulub ka uusasunduste rajamise toetamine, turvatarad ja ennetavad militaarlöögid.

Vasakpoolsed peavad ennast läbirääkimiste ja püsiva rahu pooldajateks. Nende lobigrupi J-Street juhi Jeremy Ben-Ami sõnul on parempoolsete kontseptsioon iganenud ja vale. „Selleks, et olla Iisraeli poolt, tuleb olla ka Palestiina poolt", ütles ta Washington Note'ile antud intervjuus. Vasakpoolsete arvates ei ole püsiv rahu Lähis-Idas ilma Palestiina riigita võimalik, mis tähendab, et selleta ei saa olla ka demokraatlikku ja vaba Iisraeli riiki.

J-Streeti esimesel kongressil selle aasta oktoobris kinnitas Obama riikliku julgeoleku nõunik Jim Jones, et Iisraeli julgeolek ja rahu Lähis-Idas on lahutamatud. „Üks ei saa eksisteerida teiseta ning ainult kahe riigi lahendus saab tagada pikaajalise julgeoleku, väärikuse ja tuleviku nii iisraellastele kui ka palestiinlastele".

Rahvusvahelises kogukonnas on kahe riigi lahenduse toetamiseks tekkimas küll konsensus, kuid arusaam sellest, mida see tähendab ja kuidas seda saavutada, on jätkuvalt erinev. On raske ette kujutada, et USA oleks lähiajal valmis toetama Palestiina riigi iseseisvuse hääletust ÜRO-s.

Sama raske on kujutleda, et Euroopa Liit suudaks jõuda ühisele seisukohale. EL-i ühise välispoliitika puudumise värvikat näidet ei tasu otsida Venemaa suunalt, vaid just Lähis-Idast. Goldstone'i raporti hääletusel ÜRO-s, mis tõi välja möödunud talvel toimunud Gaza operatsioonis nii Hamasi kui ka Iisraeli sõjakuriteod, oli Euroopa riikide seas nii poolt kui ka vastuhääli. Eesti, nagu kombeks, jäi erapooletuks.

Selle artikli kirjutamise päeval liiguvad kõlakad, et EL-i eesistujariik Rootsi valmistab Euroopa Liidu välisministrite 7. detsembril toimuvaks kohtumiseks ette seisukohta, mis tunnustab Palestiina riiki 1967. aasta piirides. Eesmärk on vaba, demokraatlik ja elujõuline Palestiina riik, mis koosneks Läänekaldast, Gazast ning mille pealinn asuks Ida-Jeruusalemmas.

Haaretzi väitel hoiatab Iisraeli suursaadik Brüsselis Ran Kuriel Rootsit juhtimast EL-i suhete halvenemise suunas Iisraeliga. Viidates Kurielile, väidab Iisraeli päevaleht, et Suurbritannia ja Prantsusmaa kalduvad Rootsi algatust toetama, samas kui Saksamaa, Hispaania ja Itaalia on pigem vastu.

Iisraeli välisministeeriumi ametnik nimetas sellist „Iisraeli vastast" tegevust kinnituseks, et Euroopal on Lähis-Ida rahuprotsessis vähetähtis roll. Paraku on see väide kuni viimase ajani olnud tõene - Lähis-Ida on olnud üks teemadest, mille puhul Euroopa Liit on hoidunud seisukohtade võtmisest. Seetõttu arvan, et just Palestiina riigi üksmeelse tunnustamisega võib Euroopa Liit saada endale rahuprotsessis palju olulisema rolli kui tal kunagi varem olnud on.

Selline samm eeldaks Euroopa Liidult ka edasisi tegevusi, milleks oleks tunnustuse saanud palestiinlaste survestamine valimaks rahumeelset teed riigi ülesehitamisel, samuti oleks vaja Iisraelile selgeks teha, et kahe riigi lahendus on pöördumatu. Vaevalt et Netanyahu valitsus selle seisukohaga nõustub, kuid oluline on iisraellaste mõtlemise muut(u)mine. Iisrael on demokraatlik riik ja uutel valimistel võivad võita vasakpoolsed poliitikud.

Prantsuse välisminister Bernard Kouchner ütles novembri alguses Inter raadiole antud intervjuus, et kunagi oli Iisraelis tugev rahutoetajate liikumine, kuid see on täielikult kadunud, sest inimesed lihtsalt ei usu enam rahu võimalikkusesse. Aastaid vindunud rahuprotsessi jätkamine vanal kujul ei ole seega lahendus, Palestiina riigi tunnustamisega pandaks aga iisraellased fakti ette.

Iisrael peab mõistma, et kahe riigi lahendus on ainuke võimalik tee, mis tagab nende riigi püsimajäämise ja pikaajalise julgeoleku. Selle asemel, et võidelda Palestiina tunnustamise vastu, peaks ta koos ülejäänud maailmaga seda isegi tegema.

Esiteks annaks Palestiina riigi tunnustamine selle elanikele lootust, et rahu on võimalik. Kui ma novembris Palestiina alasid külastasin, kinnitasid kõik vestluspartnerid, et nende usk sellesse, et iseseisvat riiki on võimalik saavutada läbirääkimiste abil, on kadumas, sest lääneriigid ei soovi survestada Iisraeli järgima rahvusvahelist õigust.

Lootusetus on võimas kasvulava äärmuslikele liikumisele, mida kinnitab ka Hamasi valimisedu 2006. aasta Palestiina omavalitsuse parlamendivalimistel ning nende ainuvõimu kehtestamine relva jõul 2008. aastal Gazas. Kakskümmend aastat tagasi Egiptuse Moslemi Vennaskonna eeskujul loodud Hamas ei ole praeguseni tunnustanud Iisraeli õigust eksisteerida ning soovib luua islamiriiki kogu 20. sajandi alguse Palestiina territooriumile.

Tupikseisus rahuläbirääkimised kinnitavad palestiinlastele, et Hamasil on õigus ja ilma vägivallata rahu ja iseseisvust ei saa. Läänemaailm seevastu saaks tõestada, et äärmuslased eksivad ning palestiinlaste heaolu on võimalik saavutada ka ilma verevalamiseta.

Teiseks lubaks rahvusvaheline tunnustus palestiinlastel keskenduda peamisele - riigi ja selle institutsioonide ülesehitamisele. Läänemaailm peaks esialgu avaldama Iisraelile praegusest märksa tugevamat survet, et see lõpetaks Palestiina riigi ülesehitamise takistamise, ning teisalt andma palestiinlastele kogemusi ja vahendeid iseseisva demokraatliku riigi loomiseks.

Palestiina esmane ülesanne oleks võitlus korruptsiooni vastu ning sellise keskkonna loomine, kus välismaised abiorganisatsioonid ei peaks kartma, et märkimisväärne osa doonorrahast vasakule läheb. Hamasi edu üheks põhjuseks kolm aastat tagasi toimunud valimistel peetakse ka palestiinlaste vastuseisu korrumpeerunud Fatah võimuladvikule.

Kolmandaks mõjutaks Palestiina riigi loomine positiivselt tavakodanike heaolu. Eelkõige mõtlen ma selle all lahendust olmeprobleemidele, nagu puhta joogivee kättesaadavus, ühendusteed palestiinlaste asumite vahel ja võimalus reisida välismaale.

Kui külastasin Dheisheh põgenikelaagrit, pakuti mulle „ekskursiooni" kohta, kus mäe otsa rajatud uusasumite elanikud on kõigepealt kogu veevarustuse monopoliseerinud ning seejärel mäe jalamil asuvatest palestiinlaste küladest läbi jooksnud oja heitveekanaliks muutnud. Seda fakti kinnitas ka Petlemmas asuva organisatsiooni „The Applied Resarch Institue - Jerusalem" (ARIJ) esindaja Antwan. „Iisraellaste villad koos laiade ujumisbasseinidega on ühel pool tara ning ilma veevarustuseta palestiinlaste linnaosa teisel pool," toob ta teise näite elust enesest.

Kaheksa meetri kõrgune ja 700 kilomeetri pikkune turvatara ei kaitse vaid Iisraeli „terroristide" eest, vaid lõikab ka läbi palestiinlaste külad, lahutab perekonnad ja kaotab lootuse normaalsele elule. Umbes 50 000 palestiinlast 38 läänekalda asumis on vangis 1967. aasta piiride ja turvatara vahel. Müür on ehitatud ka 80 Iisraeli uusasunduse ümber, mis on ära lõiganud otseühenduse Palestiina linnade vahel. Ramallah'st viib otsetee Petlemma 20 minutiga, kuid peale sunnitud ring pikendab teekonna vähemalt tunniseks. Üks kohalik bussijuht rääkis, et mõne aasta eest tagasid Iisraeli kontrollpunktid enam kui viietunnise reisi.

Palestiina passide tunnustamine ning sinna esinduste avamine on kõigi välisriikide ülesanne. Puhta joogivee ja ühendusteede küsimuses saab leida lahenduse vaid koostöös Iisraeliga.

Neljandaks - see on kõige olulisem - saavad vaid kaks võrdselt tunnustatud riiki luua aluse pikaajalise julgeoleku ja rahu loomiseks Lähis-Idas. Selle saavutamiseks on mõistagi vaja, et Iisraeli suhtes vaenulikud riigid oma poliitika üle vaataksid. Üheks kokkuleppe osaks peaks olema nõue, et kogu Araabia maailm tunnustaks Iisraeli riiki ning selle õigust eksisteerida.

Tunnustatud Palestiina riigi tekkimine 1967. aasta piirides oleks oluline samm selles suunas, et mõlemal osapoolel tekiks huvi tüliküsimustes sisulist kompromissi leida. See võimaldaks pidada läbirääkimisi territooriumite vahetamise teemal, leida sobivat kompensatsioonimehhanismi põgenikele, otsida kompromissi juba rajatud uusasumite küsimuses ning ühiselt kokku leppida Jeruusalemma tulevikus.

Kindlasti võtab kogu protsess aega aastaid, kuid see ei ole veenev põhjus, miks Euroopa Liit ei peaks just nüüd kasutama võimalust päästa Iisraeli ja Palestiina patiseisust. Oleks naiivne arvata, et pärast Palestiina tunnustamist muutuks kahe riigi suhted sõbralikuks üle öö, kuid demokraatliku rahu teooria lubab loota, et see lõpetaks riiklikult sanktsioneeritud vastastikuse vägivalla.

Erki Fels: Barack Obama – change you can believe in?

Nädala eest sain ma e-kirja Ameerika 44. presidendilt Barack Obama'lt, kus ta küsis minult toetust oma uue tervisekindlustuse plaani läbisurumiseks Kongressis. Kunagi, kui Obama oli veel Illinois'i senaator, liitusin ta kodulehel huvi pärast vabatahtlikega ning saan nüüd ühes miljonite teistega regulaarselt informeerivaid kirju. Mina ei saanud Barack Hussein Obama't kuidagimoodi valimiste käigus aidata. Ent ma mõtlen neid kirju lugedes, et kas need tuhanded vabatahtlikud ja miljonid, täpsemalt 64 385 746 inimest, kes tema poolt hääletasid, on nüüd näinud seda muutust, mida nad südames ihkasid. „Fired up? Ready to go!"

Obama edulugu kinnitab taas, et Ameerika on võimaluste maa. Heade või halbade - see pole oluline, aga võimalus on igaühel. Kes oleks võinud uskuda päeval, mil mõrvati Martin Luther King, et 40 aasta pärast valitakse Valgesse Majja musta nahavärviga mees. Nii on 48-aastane Honolulult pärit mulatt suutnud tõepoolest teha ajalugu, juba tema valimine oli muutus ja vastus hüüdlausele „yes we can".

Obama ei olnud just kõige tõenäolisem kandidaat ja Demokraatlik Partei ei pidanud alguses sugugi teda silmas, kui hakati otsima inimest, kes võiks kandideerida vabariiklase vastu. Obama't ei jätnud varju mitte ainult sädelev Hillary Clinton, vaid ka North-Carolina senaator John Edwards. Hillary Clintoni kampaania eelarve, üleriigiline tuntus ja hea läbisaamine mõjukaimate Washingtoni poliitikutega pidid muutma Demokraatliku Partei kandidaadi otsimise juba äraotsustatud formaalsuseks. Kuid Obama üllatas kogu riiki. Tema tulemus Iowas, kus toimus kandidaatide esimene eelhääletus, oli Hillary Clintonist parem. Mäletan, kui üllatunult küsitles Larry King oma CNN'i jutusaates John Edwards'i, seda enam, et Iowa ei olnud mustanahaliste osariik. Vaikselt hakkas selgeks saama, et need polegi ainult mustanahalised, kelle toetusele Obama loota võib.

Obama kampaania on iga poliitiku unistus. Ühes manageri David Plouffe, strateeg David Axelrod ja tuhandete vabatahtlikega kõnniti läbi erakordselt põnev, stiilipuhas ja meeldejääv teekond - Chicago eeshoovidest kuni Valgesse Majja. Mis võis olla see, mis ameeriklasi Obama poolt hääletama viis? Kui nimetada mõned põhjused, siis arvatavasti meeldiv välimus, lootustandvad kena sõnastusega kõned (Obama ei loe ühtki oma tähtsat kõnet paberilt maha), piisavalt laiaulatuslik sõnum, mille puhul igaüks võis ise otsustada, mida „change we can believe in" tähendada võiks. Kahtlemata aitas Obama't teistest eristada ka opositsioon Iraagi sõja vastu (ta oli ainuke presidendikandidaat, kes oli Iraagi sõja vastu algusest peale) ja läbipaistev kampaania eelarve (ta oli ainuke presidendikandidaat, kes ei võtnud vastu suurte korporatsioonide annetusi).

Loomulikult oli Obamale abiks ka rahulolematus pesuehtsa Texase käitumismaneeriga Georg W. Bush'i suhtes, kelle juhtimisel sisenes USA majanduskriisi ja kelle välispoliitiline „kes pole meie poolt, on meie vastu" strateegia ei äratanud erilist respekti ei siseriiklikult, ammugi mitte välismaailma silmis. John Sidney McCain, kes oleks Eestile ehk paremgi variant olnud, oli seetõttu algusest peale raskes olukorras. Ei aidanud ka Obama vastaskandidaati haruldane leid Alaskast - esimene naiskuberner Sarah Palin, kes oma särtsakate ja kohati isegi hüsteeriliselt ebaloogiliste väljaütlemistega küll erutas Ameerika valijat, kuid ei veennud.

Samas ei saa väita, justkui oleks Obama olnud uustulija, Washingtoni koridorides täiesti tundmatu tegija, nagu ta ise end armastas näidata. Kahe raamatu autor, Harvardi õigusteaduste doktorikraadiga Illinois'i senaator USA Esindajatekojas ei saa olla tundmatu. Obama armastas juba ammu enne presidendiks kandideerimist meedia tähelepanu. Ühel pidulikul õhtusöögil Ühendriikide meediaväljaannete esindajatega tegi toonane president Georg Bush oma kõnes Obama üle nalja: „By the way, I am not sure whether senator Obama is here. Last I heared he was not comming to the radio and television correspondents dinner... not enough press." Sellega viitas Bush juba siis Obama armastusele esineda vaid väga suure auditooriumi ees. Muuhulgas on Obama söönud end hästi sisse ka Interneti keskkonda, olles USA-s kõige populaarsem sõna, mida otsingumootorisse kirjutatakse.

Aga Hillary Clintonil oli õigus, kui ta Obama vastu kandideerides ükskord pahaselt ameeriklasi „taevast maapeale tagasi kutsus". Ta on siiski inimene, tema haaravatest kõnedest hoolimata ei avane taevad ja inglite koorid ei hakka laulma, kui ta presidendiks valitakse. Inglid tõesti taevast alla langenud ei ole, küll aga on langenud Obama toetusprotsent. Eks see ole väga suurte lubaduste hind. Poliitikas ei ole üksikmängijaid ja ka parima tahtmise juures ei suuda üks mees saavutada ühe aastaga väga suuri muutusi, eriti USA-s. Guantanamo on sulgemisel, aga Iraaki voolab mehi pigem juurde, kui tuleb tagasi, rääkimata Afganistanist, kuhu uue aasta alguses saadetakse veel 30 000 sõdurit.

Võib öelda, et Nobeli rahupreemia on Obamale antud avansina. Ühe administratsiooni peale on väga paljud inimesed pannud suured lootused. Ma loodan koos nende inimestega, kes loevad Ameerika presidendi kirju oma e-postkastist ja kellele see, mida ta räägib, on märksa vahetuma tähtsusega kui mulle. Ma loodan, et need inimesed leiavad selle muutuse, mida nad USA poliitikas on aidanud ette valmistada. Aga kui ei, siis võivad ameeriklased end vähemalt sellega lohutada, et nad on leidnud endale presidendi, kes neile välismaal olles ja kõnesid pidades kindlasti mitte piinlikkust ei valmista. Kui mitte muu, siis vähemalt see on nende change, they can believe in.

Allan Siao Ming Witherick: Should the Youth of the Reform Party be active in International level?

Would you join an organisation that wanted to take over the country? What about Europe? Or even the world? Well actually you have. The difference is that we want to do it democratically and involve people in the process.

And that’s the thing- as a member of the Estonian Reform Party you’ve got a chance to be involved not just in Estonia, but also through their international links with both LYMEC, European Liberal Youth as well as IFLRY, the International Federation of Liberal Youth. You can help to represent your party and ensure that both an Estonia view point is always considered as well as your own views of what liberal and reformist democracy mean.

Sometimes though you may want to campaign at a European level, to take a wider view of the issues. With us you can. Unlike the other political parties you can also choose to get involved with LYMEC directly as an Individual Members (IMS).

So what can you do? Well there are a number of different options and opportunities. LYMEC has run a number of campaigns at international level from Visas for enter Europe through to the Common Agricultural Policy. This has been through lobbying both national governments and MEPs through to raising awareness with the general public or other interest groups. Some of it doesn’t sound that interesting- but these are the issues which can and do make a real difference to people on the ground, even if they don’t realise it at first.

We also run seminars and physical events every year throughout Europe and to participate and vote at LYMEC statutory events each year.These are a great opportunity to learn about other cultures and to spend anything up to a week looking at a particular issue in more depth with other like minded people from across Europe.

And that’s the thing, when we talk about Europe we mean Europe, not just the European Union. Our party at European level, the European Liberal Democrat and Reform Party (ELDR) has been a key campaigner on issues such as enlargement which helped to ensure that Estonia joined the European Union. Now our focus has shifted from the Baltics to the Balkans and there are many issues and experiences from Estonia that our sister parties who are facing those same challenges now could benefit and learn from.

But we can all learn from ideas in Estonia as well. Last year I myself came to Estonia for the first time as an international guest at the Re-Start (http://www.re-start.ee/) conference. You could almost say that the Reform Party are before their time- both ELDR and LYMEC are focussing more and more on not just economic reform- but restarting the economy as we enter in to 2010.

My participation in the Re-Start conference was one of the opportunities made possible because I am a member of LYMEC IMS. You can read about my experiences in our international magazine, New Libertas (http://www.newlibertas.eu/07.pdf).

This is one of the other benefits, if you know about an issue which you think will be of interest to others across Europe, then our magazine New Libertas gives you an opportunity to get your voice heard. As well as being online printed copies are distributed throughout the continent making it a really positive opportunity.

So there are the benefits- what about the limitations?

Well it’s open to almost everyone who is under 35 years old and who feels that they are a liberal and can agree to our general principals. The cost is just €10 a year with discounts for longer periods of membership. If you want to find out more feel free to e-mail me at This e-mail address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it or visit www.lymec.org

Allan Siao Ming Witherick is the Individual Member Delegate for 2009 and a member of LYMEC IMS. He is from the UK where he is also elected and represents c.15,000 people in Hertfordshire.

Jaana Kalinistova: Moldova Vabariigi võitlus demokraatia eest

Vaadates tagasi 2009. aasta sündmustele Eesti poliitilisel areenil, võib väita, et aeg oli pingeline ja kahed valimised võtsid palju energiat. Moldova Vabariigi puhul võib aga öelda, et selle riigi kahed valimised oma kindla tulemusega meenutasid pigem puhkust. Ega võitlus demokraatia eest kerge ei ole! Aga kõigest allpool.

Kommunistlik riik Euroopa piiri peal

Täna võib suure tõenäosusega väita, et kaheksa-aastane Kommunistliku partei juhtimise ajastu Moldovas on ajalooks saamas. Kahe pika valitsemisperioodi jooksul otsustasid erinevatel võimutasanditel ainult ühe erakonna esindajad. Nemad moodustasid valitsuse, ilma et oleks mingisugunegi konkurent muu poliitiline jõu näol kaasatud olnud. Minnes tagasi 2005. aastasse, mil Moldova rahvas valis endale uue parlamendi, saame rääkida kommunistide ja kristlike demokraatide liidust, mis oli tingitud häälte nappusest presidendivalimisel.

Siinjuures paar sõna presidendivalimiste protseduurist. Peale parlamendivalimisi otsustavad uued rahvaesindajad, kes saab riigi kõrgemaks juhiks ehk presidendiks. Vaja on selleks 61 häält 101-st (Moldova parlamendis on sama palju saadikuid nagu Eestis). 2005. aastal said kommunistid kristlikutelt demokraatidelt mõned puuduolevad hääled. Nende tänu aga piirdus abikäe ulatanud erakonna juhi nimetamisega Parlamendi aseesimehe kohale. Valitsusse keegi nende ridadest ei pääsenud.

Aprilli sündmused

Ka Moldovas on olemas mõiste nagu „aprillisündmused". Niiviisi nimetatakse rahutusi, mis toimusid reaktsioonina 5. aprillil toimunud parlamendivalimistele. Enamasti noored inimesed (kokku u 15 000), läksid 7. aprillil massiliselt pealinna tänavatele, väljendades rahulolematust valimisjaoskondades ja häältelugemisel toime pandud rikkumiste üle.

Sanktsioneerimata meeleavaldus kasvas tänavarahutusteks. Selle tulemusena tekitati riigile kahju suurusjärgus 300 miljonit Moldova leid (sama suurusjärk Eesti kroonides). Lammutati parlamendihoonet ja presidendi residentsi, mis asuvad üksteise vastas üle tee. Kõige kurvem ja hindamatum kaotus on ühe noore inimese surm.

Kes siis on süüdi? Kindel on, et süüdistusi tuli mõlemalt poolt - nii opositsioonilt kui võimuparteilt. Kommunistid väitsid, et liberaalsed erakonnad olid rahutuste korraldajateks. Liberaal-demokraatliku erakonna juht, praegune riigi peaminister Vlad Filat avaldas arvamust, mille kohaselt "ei sekkunud võimud tahtlikult, et hiljem süü opositsiooni kaela veeretada".

Kas demonstrandid saavutasid oma eesmärgi, uute valimiste läbiviimise ja võimuvahetuse? Vaevalt küll, et just need sündmused avaldasid mingit otsest mõju uute valimiste korraldamisele. Võimalik, et kaudse tegurina aitas see kaasa inimeste arvamuse ja poliitiliste eelistuste muutumisele. Aga uute valimiste korraldamise põhjuseks sai hoopis teine asjaolu.

Aasta ilma presidendita

Moldovas on president tugeva positsiooniga, kuid riik elab juba üheksandat kuud suutmata teda valida. 7. detsembril toimunud teine katse kukkus läbi. Huvitav, et presidendi kahe valimise vahel on olemas põhimõtteline erinevus. 20. mail ja 3. juunil pidid kommunistid leidma saadikuid, kes oleksid nõus toetama Zinaida Gretšanaja kandidatuuri. Puudu jäi üks hääl! Käeoleva artikli autor käis natukese aja eest Chišinaus ja kuulis lugusid, et selle ühe hääle hind oli ülikõrge. Kuigi kuulujutude usaldusväärsus ei ole kõrge. Ja tulemus on teada - president jäi valimata ning toimusid erakorralised parlamendivalimised.

Nüüd moodustas valitsuse endine opositsioon - Euroopa Integratsiooni Allianss, nelja liberaalse erakonna (PLDM, PL, PDM and AMN) liit - kes ühendas jõud Kommunistlikule erakonnale vastupanu osutamiseks. Nüüd tuli neil endal otsida toetust väljaspool erakondi, alliansil oli puudu 8 häält.

Teine katse valida presidenti toimus alles 7. detsembril. Alliansi poolt esitatud kandidaat Marian Lupu sai 53 häält ning ei osutunud valituks. Enne hääletamist teatas kommunistide fraktsiooni esimees Maria Postoiko, et Marian Lupu ei ole väärt olema riigipea ning Kommunistlik erakond „ei müüvat oma riiki". Seoses sellega toimuvad 2010. aastal, tõenäoliselt sügisel, uued erakorralised valimised, sest vastavalt Moldova seadustele saab parlamenti laiali saata ainult üks kord aastas.

Kas presidendi valimata jätmine tähendab kommunistide võitu või hoopis liberaalsete erakondade oma? Raske hinnata. Ühelt poolt jääb vasakpoolsetel jõududel lootust saada järgmise aasta sügisel revanš ja taastada kaotatud positsioon. Teiselt poolt tuleb praegune parempoolne valitsus riigi juhtimisega hästi toime, mis annab eeldusi rahva suurema usalduse pälvimisele ja ka järgmiste valimiste kindlale võidule. Siis kaotaksid kommunistid veel rohkem. Kumb võidab, näeme aasta pärast.

Jaana Kalinistova on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane. Vabal ajal tegeleb rahvuvaheliste (mitu korda ka Moldovas) ja kohalike noorsooprojektide elluviimisega. Hobbideks on võõrkeelte õppimine, väitlemine ja jooga.

Priit Kallakas: Reforminoorte välissuhtlus aastal 2010

Eesti Reformierakonna Noortekogu loetakse suurimaks noorteorganisatsiooniks Eestis ning kindlasti on see ka suurim liberaalne noorteorganisatsioon terves Baltikumis. Kuid ainult liikmeskonna suurus ei saa määrata organisatsiooni kvaliteeti. Sisuline tegevus, mis kaasab võimalikult paljusid liikmeid ning millel on ka väljapaistvad tulemused, peab olema põhiline kriteerium hindamaks iga organisatsiooni taset.

Välispoliitiline tegevus on Reformierakonna Noortekogu jaoks ääretult oluline valdkond. Ühelgi teisel Eestis tegutseval poliitilisel noorteorganisatsioonil ei ole aktiivset välissuhtlust partnerorganisatsioonidega, mistõttu on meil väga hea võimalus noorte seas silma paista ning kaasata meie tegevusse seni veel reforminoortesse mitte kuuluvaid välispoliitika huvilisi.

Alanud 2010 aasta on reforminoorte välispoliitilise tegevuse jaoks väga tähtis. Võimaldamaks reforminoortel maksimaalselt tegeleda välispoliitikaga näen vajadust luua põhikirjalistel alustel toimiv välispoliitika klubi, millel oleks ka välisekretäri kõrval kaks aseesimeest. Suurendades vastutavate positsioonide arvu välispoliitika klubis, on võimalik tõhusamalt korraldada üritusi paralleelselt Tallinnas kui ka Tartus ning samamoodi tõsta reforminoorte välispoliitika uudiskirja väljaandmise kvaliteeti.

Võimaluste olemasolul sooviks kaasata rohkem reforminoori välissuhtlusesse teiste liberaalsete noorteorganisatsioonidega väljaspool Eestit, sest paraku käib Euroopa tasandil(LYMEC) poliitikate kujundamine suuresti läbi isiklike tutvuste ning sestap on pikemate eesmärkide saavutamiseks vaja kaasata välissuhtlusesse ka nooremaid välispoliitika klubi liikmeid, kes tagaksid ERNK välispoliitilise tegevuse jätkusuutlikkuse ka välissekretäri vahetumisel. Reforminoorte kaasamine LYMEC üritustele on ääretult vajalik arvestades ka aastat 2011, mil soovime korraldada Tallinnas LYMECi igaaastase kongressi.

Alanud aastal soovime koos Leedu noorte liberaalidega tõhustada Balti riikide ja Poola liberaalsete noorteorganisatsioonide koostööd, sestap korraldame varasuvel Leedus ühisseminari, kus praeguste plaanide kohaselt kaasatakse ka 5-6 välispoliitikahuvilist reforminoort.

Kui oled huvitatud välispoliitika klubis aktiivsemalt kaasa lööma, siis kirjuta This e-mail address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it või helista 555 69 899.