Kodu ja lähedaste kaotus pole võrreldav tänavaaukudega

See aasta on maailmas olnud väga õnnetuste- ja vägivallarohke. Haiti maavärinas, Pakistani, Moldova ja Poola üleujutustes, Kõrgõzstani etnilises vägivallas ja Venemaa metsatulekahjudes on kokku hukkunud sadu tuhandeid inimesi ning miljonid on jäänud kõigest ilma. Ja need on vaid mõned näited sel aastal inimesi tabanud suurõnnetustest ja vägivallast. Eestil on õnneks läinud paremini ning selle aasta tugevaim looduse jõu näitamine oli augustitorm.

Inimlik ja iseenesestmõistetav on aidata neid, kel läheb kehvemini või kes on pidanud läbi elama suure tragöödia. Ja sama käib ka riikide kohta. Ka Eesti pole selles osas erand. Meil pole küll väga suurt raha, millega teisi aidata, kuid oma võimaluste ja oskuste piires me seda oleme teinud ja teeme. Siiski on pärast kõiki abiandmisi masendav kuulda ja lugeda mõningaid meie kaasmaalaste hinnanguid stiilis - miks me anname raha Haiti maavärinas kodu ja lähedased kaotanud inimestele, kui minu kodulinna tänavates on veel lappimata auke. Mida võrreldakse? Mida asetatakse ühele kaalukausile?

Inimlikkus ja sellest tulenev hädasolijate aitamine ei käi mööda riigipiire, vaid ulatub neist üle. Ka Eestit ja meie inimesi aitasid teised riigid näiteks 1990ndatel aastatel majanduslikult jalgu alla saada, olgugi, et meil polnud ühtki ulatuslikku katastroofi, mis oleks röövinud tuhandeid kodusid. Ja ilmselt oleks abistajad selle rahaga oma koduski üht-teist toredat teha.

Lisaks elementaarsele inimlikkusele suurendab hädasolijate aitamine austust ja lugupidamist ka abistaja suhtes. Olgugi et meie abisummad pole kuigi suured, on siiski abistamise fakt ise ja ka meie päästetöötajate abi kannatanutele, pälvinud suurt positiivset rahvusvahelist tähelepanu. Nii oli see Haiti abistamise puhul, kus Eesti oli ka nende väheste riikide seas, kes oma abilubadused ka kiiresti ja korrektselt täitis, kui hiljutiste Venemaa metsapõlengute puhul, kus Eesti abi leidis päris laia positiivset vastukaja kümnetes Vene ajakirjandusväljaannetes. Seega hädalisi abistades tugevdame ka Eesti mainet rahvusvahelise kogukonna vastutustundliku liikmena.

Sel aastal annab Eesti arengu- ja humanitaarabi välisministeeriumi eelarvest kokku 50 miljoni krooni eest. Lisaks summad, mis lähevad Euroopa Liidu osamakse kaudu ELi arengukoostööeelarvesse. Kokku kulub arengu- ja humanitaarabile umbes 0,1% meie sisemajanduse kogutoodangust. Samas on rahvusvaheline eesmärk meielaadsetele paarkümmend aastat vanadele demokraatiatele 0,17% SKTst. Seega oleme eesmärgist veel päris kaugel.

Arvestades meie abi suhteliselt väikest mahtu, on seda enam olulisem, et eraldaksime abi võimalikult täpselt ja nii, et sellest võimalikult palju kasu oleks. Haiti ja Venemaa abistamist ning sellest tulenenud rahvusvahelist tunnustust ja tagasisidet juba nimetasin, kuid samuti on olulist tähelepanu pälvinud meie abi ja tervishoiueksperdi tegevus Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis sealse meditsiinisüsteemi ülesehitamisel.

Meie vaid mõneaastase arengukoostöö- ja humanitaarabi tegevuse tõhususe tunnustuseks valiti Eesti eelmisel aastal Hea Humanitaardoonurluse tegevusvõrgustiku etteotsa. Eesti oli esimene Kesk- ja Ida-Euroopa riik, kellele selline usaldus langes.

Urmas Paet

välisminister

Protestivalimised Austraalias

Viimase aja kõige põnevamad poliitilised lahingud peeti kindlasti Austraalias, kus isegi kolm nädalat pärast valimiste toimumist ei olnud selge, kes moodustab valitsuse. Austraalias, kus valimissüsteem soodustab ühe partei ainuvalitsemist, moodustati esmakordselt pärast Teist maailmasõda vähemusvalitsus, mida juhib senine peaminister Julia Gillard Tööparteist.

Austraalia tänavustest parlamendi valimistest võib kirjutada juba hea hulk raamatuid, kuid selleks meie uudiskirjas kahjuks ruumi ei ole. Seetõttu keskendun kahele aspektile mida Eesti meediaväljaanded ei kajasta - valimissüsteem ning koalitsiooni moodustamine.

Austraalia valimisüsteem

Austraalia valimissüsteem omab väga suurt rolli valimistulemuste kujunemisel ning erineb väga palju Eestile omasest proportsionaalsest valimisüsteemist. Kõigepealt tuleks välja tuua, et Austraalia parlament on küllaltki sarnane Suurbritannia kahekojalisele parlamendile. Kõige tähtsam on parlamendi alamkoda (House of Representatives), mis on seadusandlik koda ning mille poolt vastuvõetud otsused liiguvad parlamendi ülemkotta - Senatise. Kui ka Senati enamus kiidab eelnõu heaks, kuulub seadus valitsusele täitmiseks. Senatil ei ole seevastu sõnaõigust valitsuse moodustamisele ega eelarve kinnitamisele, mille pädevus kuulub ainult alamkojale. Seega räägin edaspidi vaid alamkoja valimistest ning jätan selles artiklis Senati puutumata.

Suurimaks erinevuseks Austraalia ja Eesti valimiste vahel on osalemise kohustuslikkus. Valmisõiguslikku kodanikku, kes ei postita urni hääletussedelit võidakse karistada 20 dollarise (umbes 200 kooni) suuruse trahviga ning kohtusse minekuga. Ehkki 20 dollarit on küllaltki sümboolne summa, jääb inimesel sellest märk registritesse ning seega on keskmiselt 95 protsenti Austraalia valijatest alati valimistel osalenud. Samas on tõusnud rikutud sedelitega hääletamine, mida osad väiksemad parteid, kellel pole lootust parlamenti pääseda, isegi propageerivad.

Teiseks suureks erinevuseks Eesti proportsionaalse valimissüsteemiga on Austraalia eelistusvalimise süsteem. Eelistusvalimine seisneb selles, et valijal on õigus järjestada oma nimekirjas olevad kandidaadid ning kandidaat, kes on kogunud üle poolte ringkonna esimestest eelistustest, osutub valituks esinduskotta. Kui ühelgi kandidaadil ei õnnestu koguda kohe 50 protsenti pluss ühte häält, algab häälte ümberlugemine, kus kõrvaldatakse kõige vähem esimesi eelistusi saanud kandidaadi sedelid. Eraldatud sedelitel loetakse üle teised eelistused ning lisatakse need ülejäänud kandidaatide esimeste eelistuste summasse. Sarnane protsess toimub seni kuni ühel kandidaadil on rohkem kui 50 protsenti eelistushääli. Valimissüsteemi eesmärk on leida igas ringkonnas kandidaat, kes on vastuvõetav enamus valijatele. Samas soodustab valimissüsteem suuri erakondi, kellel on pikem „staarkandidaatide" nimekiri, mis on jaotatud piirkondade peale laiali.

Valimistulemused

Austraalia valimistel on viimased 70 aastat alati selgunud koheselt ka valitsuse moodustaja. Seekord oli Austraalia ühiskond lõhenenud ning esimest korda pärast Teist maailmasõda moodustatakse vähemusvalitsus. Parlamendi 150 kohalises alamkojas saavutasid 72 kohta võimulolev Tööpartei nimekiri, mida juhtis Austraalia esimene naispeaminister Julia Gillard. Liberaalidest ja konservatiividest moodustatud valimisnimekiri, mida juhtis opositsiooniliider Tony Abott, kogus 73 kohta. Viis ülejäänud alamkoja kohta jaotusid nelja üksikkandidaadi ja ühe Roheliste erakonna esindaja vahel, kes koalitsiooni läbirääkimistel sattusid kaalukeeleks ning „äraostmise" katsete sihtmärgiks. Rohelised teatasid peatselt pärast valimisi, et nemad toetavad Tööparteid ning seega otsustavad valitsuse saatuse ainult sõltumatud kandidaadid.

Kauplemine sõltumatute toetuse üle muutus läbirääkimistel vägagi koledaks ning pinnale ilmusid erinevad äraostmise katsed. Näiteks Tasmaania sõltumatule Andrew Wilkie'le pakuti 100 miljonit Austraalia dollarit Hobartisse haigla ehitamiseks kui Wilkie toetaks peaministri valimistel Abbott'it. Taoline lehmakauplemine on tüütas ära austraallased, kes lootsid valimistega muutust poliitikale, kuid leidsid end jällegi poliitilise poriloopimise keskelt. Üha enam kostis ükskõiksust valitsuse moodustamise üle ning levis suhtumine, et elu läheb ka edasi isegi kui uut valitsust ametisse ei kinnitata.

Lõpetuseks üks vägagi sümpaatne tähelepanek Austraalia valimiskampaaniast, mida sooviksin tulevikus näha ka Eesti valimistel. Mõlemad konkureerivad pooled - Tööpartei ja Koalitsioon - kirjutasid lahti oma detailse Austraalia riigieelarve, tõestamaks rahvale valimislubaduste katet ning tulevase rahanduspoliitika olemust. Parteide koostatud eelarveid kontrollisid ka spetsialistid ning eelarve read osutusid üheks suurimaks valimiskampaana diskussiooni objektiks immigratsiooni, keskkonna ning maksude kõrval.

Seega sooviks, et Eesti erakonnad moodustaksid juba tulevastel valimistel oma põhjaliku nägemuse järgmise nelja aasta riigieelarvetest, mille põhjal oleks valjatel kergem otsustada, kes lubab pudrumägesid, kes lubab realistliku poliitikat.

Priit Kallakas

Sovjetiajastu Hiiumaa - Tadžikistan

Võrrelda seda Kesk-Aasia riiki saarega nagu seda on Hiiumaaga võib tunduda totter. On ju Tadžikistan sisemaa, mis pole merelõksus nagu Hiiumaa. Samuti ei ole Hiiumaal ning Tadžikistanil ajalooliselt, etnograafiliselt ja poliitiliselt midagi ühist. Kuid neis mõlemas on siiani säilinud eraldatus (kui mitte öelda üksiolek), piirkondlik majanduslik mahajäämus ning karm suletus okupatsiooniajal, mis võimaldabki sellise vägivaldse paralleeli toomise.

Kui Hiiumaa kuulub keskmise palga arvestuse järgi Eesti maakondade viimasesse veerandisse, siis Tadžikistan on samaväärsel kohal maailma riikide pingereas. IMF paigutab selle riigi SKP (sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta) näitaja järgi 143. (181-st), Maailmapanga tabelis 139. (176-st), USA luurekeskagentuuri „the world factbook'is" 156. (194-s) riigiks. Eesti vastav näitaja on ligi kümme korda kõrgem (~19 000 USD/y/p versus 2000 USD/y/pp). Tiitel „Nõukogude Liidu vaeseim riik" on asendatud „Kesk-Aasia vaesama riigiga".

Lühike reis mahajäänud Tadžikistani perifeersesse mägipiirkonda kinnitas kiretut statistikat, kuid mitte seda, mida sellest võiks järeldada. Arvatavasti tänu naturaalmajandusele, kommunismiajast kollektiviseerimise ebaõnnestumisele ja jätkuvalt tugevatele kogukonnatraditsioonidele otsest nälga seal ei näinud. Vaesust küll, kuid see ei takistanud Mägi-Badahšani autonoomse vilajetti elanikel (erinevad pamiiri rahvad, tažikid, kirgiisid jt) ennastsalgavalt külalislahked ja elurõõmsad olemast.

Nädalasel ratsamatkal Batšorist Bulunkuli jäi meie teele vaid kolm kõrgmäestiku raskeid tingimusi, ligipääsmatust ja ürglooduse üksindust trotsivat inimkogukonda -- nomaadide kombel suveks headele karjamaadele kitsi, lambaid, lehmi, hobuseid ja jakke „kontrollima" tulnud karjusteperet. Sõnnikutossust halliks muutunud madalatest hüttidest toodi kibekiiresti välja parim toidukraam: värskelt keedetud hapukast juustust nädalate eest talvekodust kaasa võetud delikatessideni ehk Iraanis valmistatud kommide ja Uzbeksitani küpsisteni. Kontvõõrastele polnud kahju millestkist.

Naturaalmajanduse kallist importtoodangut me ei hävitanud, kuid kohalikke igapäevaroogi proovisime küll. Kindlasti parim asi rauapuudusest väsinud seltskonnale oli lammas, mille me 150 somoni (~450 EEK) eest ostsime. Kogu pamiirlaste perekond kogunes, et see meie ees ära veristada, nülgida ja prepareerida. Sibulaga maitses see 4200 meetri kõrgusel nõrga leegiga küpsetatud musta karva loomake paganama hästi.

Sellise pidusöögi järel lähevad kõigi keelepaelad lahti. Just siis oli paras aeg meie pamiirlastest „reisisaatjatega" - urbaniseerunud inglise keelt rääkiv giid Hoshrus, hobusemeister Safaribek ja kolm koormaeeslite ajajat - avameelselt elust ja poliitikast rääkida. Ühes asjas olid nad täiesti ühel meelel - usbekid on värdjad.

Tadžikistani suhteid Usbekistaniga kirjeldas üks Lääne diplomaat tabavalt lühendiga "engaged in an undeclared cold war". Rahvustevahelise konflikti puhkemine Kõrgestanis on tõestuseks, et külm võib väga ootamatult tuliseks muutuda ning kaua vaikselt tuha all hõõgunud vastastikune viha verevalamiseks kasvada ja üle regiooni laieneda.

Esimest korda inimese pihta tulistada on raske, kuid kes on suutnud selle barjääri ületada, selle relva päästik käib kogu elu märksa kergemini. Tadžikistan sai Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel pärandiks mitte ainult masendava majanduslanguse vaid ka kogu endise imeepriumi kohutaivama kodusõja. Selles hukkus aastatel 1992-1997 erinevatel hinnangutel 20 000-50 000, ühe allika väitel aga isegi 100 000 inimest ning 1,2 miljonit inimest põgenes kodukohast.

Paiksed pamiirlased lahinguid ei näinud, küll aga piirkonda saabunud põgenikke ja vaesust. Bulunkuli küla ainukese kirgiisi perekonna pea, 72-aastane lõbus vanapapa meenutas raskeid aegu tõdemusega, et mitu aastat sai süüa vaid seda, mida oma kariloomad andsid. Ka meie giidi Hoshrusi perekond kolis sõja ajal Dušanbest maapakku Horogi.

Pamiiri eraldatus on andnud veel ühe suure eelise: sellesse imekaunisse kohta ei ole turistide hordid veel jõudnud ning tänu sellele leiab sealt palju algupärast ja ehtsat. Just nagu Hiiumaalgi, mis pole veel suvilaid, turistirestorane ja spa-hotelle täis topitud. Sarnased on ka inimesed - külalislahked ja sõbralikud.

Seega soovitus kõigile: külastage Pamiiri enne, kui kõik sinna minema hakkavad. Ning kui nii kaugele pole aega sõita, on Hiiumaa ka üks väga tore paik!

Silver Meikar

„Vabadus viib rahva barrikaadidele"

Oli kümnes juuli käesoleval aastal ja rohkem kui miljon inimest Barcelona tänavail (PM 11.07.2010) olid ja on siiani veendunud, et Euroopa kaardile peab tekkima uus riik- Kataloonia. Kõne all olev piirkond, millel on oma keel, kultuur, ajalugu ja rohkem iseseisvuskogemust, kui oli Eestil enne taasiseseisvumist, on olnud pikemat aega iseseisev kolmel korral. Kuigi kolm mainitud pikemat perioodi jäävad kolme aastasaja taha,olid viimased hetked Kataloonia iseseisvust eelmise sajandi kolmekümnendatel Hispaania kodusõja päevil. Selles piirkonnas elab üle seitsme miljoni inimese. mis ületab nii mõnegi Euroopa riigi rahavaarvu.Kataloonlaste soovide ja tunnete ehtsuses on raske kõhelda. Oma iseseisvuspüüetes tehakse kõik, et ülejäänud Hispaaniast erineda.Näiteks keelati Kataloonias ära härjavõitlus- pikkade traditsioonidega ja üdini hispaanialik meelelahutus. Selleks oli kahtlemata mitmeid moraalseid põhjuseid aga oma rolli mängis ka asjaolu et sellest keelust tulenev sisepoliitiline maru jõuab rahvusvahelisse meediasse ja tõmbab Kataloonia olukorrale tähelepanu. Lisaks kõigele sellele on Katalooniale selle iseseisvumispüüetes eeskujuks Portugal ,mis oli samuti Hispaania provints kuni selle elanikud, kes on kultuuriliselt ja elustiililt Hispaanlastest sama erinevad kui Kataloonlased, otsustasid Hispaaniast lahku lüüa. Need asjaolud ja sündmused annavad Katalooniale enam kui küllalt põhjusi ja õigusi iseseisvumiseks.

Niisiis on Kataloonia ajalooline piirkond mis asub suuremas osas Hispaania kirdeosas, kuid ulatub ka Prantsusmaa, Itaalia ja Andorra territooriumile.Hispaania territooriumil paiknev osa Katalooniast on üle 32 tuhande ruutkilomeetri suur ja nagu eelpool mainitud elab seal umbes 7 miljonit inimest Hispaania 47 miljonilisest elanikkonnast. Kuigi territooriumilt ja rahavaarvu poolest on Kataloonia väike, moodustab selle SKP neljandiku kogu Hispaania SKP-st.Selles infokillus peitubki suure tõenäosusega põhjus, miks Hispaania pole selle provintsi iseseisvumisest vähemalgi määral huvitatud.

Siit aga kerkib minu küsimus- kelle poolel peaks olema Eesti ja eestlased? Vastata pole kuigi lihtne sest nagu igal probleemil on ka sellel mitu külge.Vastuargumendid on esmapilgul küll kuivemad aga seda kindlamad. Nimelt Euroopa liidu liikmesriigina ei saa me heaks kiita ühe liikmesriigi autonoomse piirkonna katset riiki lõhestada ja selle majandust kõigutada.Teiseks, NATO liikmesriigina ei saa me endile lubada, et Hispaanias tekiks olukord, mis sarnaneb Gruusias toimunu ja toimuvaga.Veenev või mis? Mina nii kindel poleks.Sellistel hetkedel kipume unustama millises olukorras olime meie veel kakskümmend aastat tagasi. Me ei näe enam seoseid meie toonase olukorra ja kataloonlaste praeguse olukorra vahel. Muidugi võib tunduda meelevaldne võrrelda autoritaarse riigi diktatuuri ja demokraatliku riigi osaks olemist, kuid kui suurele osale neist demokraatliku riigi kodanikest tundub, et nende keel, kultuur, mõtte- ja eluviis on „emamaa" omast niivõrd erinevad ,et ainus võimalus neid normaalselt säilitada on taastada iseseisev riik, siis väärivad nad iseseisvust sama palju kui iga teine riik.

Nii olemegi dilemma ees, kas teha seda, mida meilt oodatakse ja ,mis peaks olema meie kui Euroopa Liidu ja NATO liikme kohus ja Hispaania valitsusega kaasa noogutada või siis vaikida- see on ju veel ohutum kui ükskõik kelle poolt sõna võtmine. Ometi on ju võimalus teha ja öelda seda mida ootasime vabadelt riikidelt meie kakskümmend aastat tagasi. Küsimus pole lõpuks ju selles kas Eestil on reaalset mõjuvõimu, et toetada uue riigi tekkimist maailmakaardile, vaid selles kas eestlastel on seda julgust mida me ootasime Läänemaailmalt ajal mil me ise võitlesime oma õiguse eest ise seista.

Raul Kallaste

USA-Iraagi sõda:Kas tõesti lõpusirgel?

Sõja kohta, mis on olnud aktuaalne iga päev nii kohalikes kui ka rahvusvahelistes meediakanalites möödunud seitsme aasta jooksul, saabus sellel nädalal avaldus USA presidendilt Barack Obamalt: sõjategevus Lähis-Idas asuva Iraagiga on tõepoolest lõpusirgel.Barack Obama sõnas täpsemalt, et Ameerika Ühendriikide sõjaväe ohverdused on markantselt suured ning superriik on pidanud maksma kõrget hinda iraaklaste tuleviku eest. Osa ametlikust teadaandest oli,et operatsioon „Vabastada Iraak " on läbi. Ameerika Ühendriikide President mainis lisaks, et Iraagi elanikud on nüüd enda riigi julgeoleku ülesehitamise eest täies ulatuses vastutavad.

Millises seisus on Iraak hetkel, ning kuidas nad edaspidi talitlema hakkavad on kindlasti lahtine. Samas on Iraagi igapäevapoliitikas ka palju muutunud viimase 7 aasta jooksul ning kindlasti on neil vaja läbi viia hulganisti muudatusi, et stabiliseerida olukord ühiskonnas. Selleks on vajalik teha ka tagasivaade milline oli sõja algus ning millistel argumentidel operatsioon kavandati.

Iraagi sõja,mille algatas endine USA president George W.Bush, esimesed aktiivsed sündmused toimusid 2003.a märtsis, mille peamiseks eesmärgiks oli kukutada Saddam Husseini poliitiline reziim ning otsida üles ja hävitada võimalikke massihävitusrelvi. Sõja alguses oli USA esimeseks liitlaseks Suurbritannia, see oli ajal mil Tony Blair oli veel peaminister.Enne relvakonflikti puhkemist, kui esimesed sõjalised rünnakud polnud veel päevakorras, esitas George W. Bush Iraagile ka mõned ultimaatumid, ning alles pärast nende tagasi lükkamist astusid USA, Suurbritannia, Austraalia ja Hispaania ning muud liitlasväed Saddam Husseini vägede vastu sõtta.

Sellest on nüüdseks möödas rohkem kui 5 aastat, ning tulemus tänasel päeval on hoopis erinev sellest millist lõppraportist oodati ajal, kui sõjategevus alles arengujärgus oli. Ühe suurima erinevuse saab välja tuua Iraagi operatsiooni eelarve näol. 2003ndal aastal prognoositi sõja arvatavateks kuludeks 60 miljardit dollarit, kuid 2009nda aasta seisuga oli see number orienteeruvalt kasvanud juba 3000 miljardi dollari ümber koos lisakuludega, mis olid tekkinud seoses USA tegevusega Afganistanis. Lisaks lõhkisele eelarvele on sellest kujunenud rahvusvaheline rahutagamismissioon milles osalevad mitmed NATO liikmesriigid, sealhulgas ka Eesti. Peale hiiglasliku eelarvele, on statistiliste andmete põhjal nukraid numberid ka muudest valdkondadest.

See on olnud intrigeeriv operatsioon algusest saadik kuni eelpool mainitud viimase avalduseni. Kuid võttes arvesse praeguseid situatsioone nii maailma majanduses kui ka diplomaatilistes suhetes, sisaldab ka viimane Obama avaldus alltooni, et rohkem on vaja kontsentreeruda majanduskriisile ja tegeleda sellega seotud valupunktidega.Välismissioon Iraagis on Ameerika Ühendriikidele on kindlasti äärmiselt kulukas ning ebaratsionaalne ettevõtmine majanduslikust aspketist, kuid millised saavad olema lõplikud tagajärjed Iraagis, situatsioon on endiselt selgusetu.

Seoses protsessidega ning olukordadega maailmas on praegu liiga raske öelda kas sõda, mis sai alguse George W.Bushi juhtimisel ning jätkub praegu ametis olema Barack Obama käe all leiab lõpplahenduse juba lähitulevikus. Kindlasti saavad konkreetsel suunal toimuma muutused ning need peaksid kajastuma meedias juba lähiajal. Käesoleval hetkel saadava informatsiooni põhjal saab tõdeda, et sõjategevus aastate jooksul on olnud ettearvamatu ning samamoodi ka kogu operatsioon on saavutanud oma spetsiifilise tähenduse 21. sajandi alguses rahvusvahelises ühiskonnas.

Poliitiline maastik on praegusel ajahetkel läbimas muutusi Iraagis, ning jõujooned pole samuti paigas. Iraagi operatsioon on laiaulatuslik ning mitme visiooniga. Seoses NATO liikmesriikidega on operatsiooni programm ärajaotatud ning et saavutada üldine stabiilsus on tarvis jõuda kokkuvõtteteni kõikides rajoonides. Missiooni muudab keerukaks majanduskriis mitte ainult USAs vaid ka mujal maailmas ning selletõttu on kõikjal vaja teha ümbervaatamisi ja sooritada kaalultletud otsuseid. Iraagi missioon on väljatoodud tingimustel ülemaailmse poliitilise tähtsusega ning ametliku lõpplahenduseni jõudmiseks on tarvis oodata muudatuste, mida Obama on lubanud,realiseerumist.

Ander Allas