2010. aasta neljandas kvartalis tõusis Eesti majanduskasv 6,7protsendini ja aastaseks kasvuks kujunes 3,1protsenti. Sellega asub Eesti võrdluses Euroopa Liidu 27 liikmesriigiga auväärsel teisel kohal. Kõige kiiremas tempos kasvas eelmise aasta viimases kvartalis Rootsi majandus (7,2%). Kolmandal kohal oli Soome 5%-se tõusuga.

Kui võrrelda kolmandat ja neljandat kvartalit omavahel, oli Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasv Euroopas esimesel kohal. Võrreldes kolmanda kvartaliga kasvas Eesti tulemus 2,3 protsenti. Järgnesid Leedu 1,8-protsendilise ning Bulgaaria ja Soome 1,7-protsendilise kasvuga.

 

Mis on majanduskasv?

Majanduskasv tähendab tootmismahu suurenemist. Seejuures mõistetakse toodangu või tootmismahu all terves majanduses toodetud kõiki kaupu ja teenuseid. Nende väärtus arvutatakse kokku kauba või teenuste väärtuse väljenduse – hindade – abil.

Majanduskasvuks nimetatakse täpsemini riigi hüviste tootmise suurenemist mingil kindlal perioodil. Selle mõõtmisel kasutatakse sageli sisemajanduse koguprodukti (SKP) või rahvamajanduse koguprodukti (RKP) näitajat. Selleks, et saada eelnevast selget ülevaadet kasutatakse ka võrdlevaid näitajaid ehk juurdekasvu protsentides. Samuti arvestatakse rahvastiku hulka, sest reaalselt kasvab jõukus vaid siis, kui majanduse kasvutempo ületab rahvastiku kasvutempo. Seetõttu kasutatakse majanduskasvu väljendamiseks sisemajanduse koguprodukti (või RKP-d) isiku kohta.

 

Katastroof Jaapanis

Reedel, 11. märtsil tabas Jaapanit 9,0-magnituudiline maavärin. Maavärina tõttu tekkinud tsunami hävitas riigi kirderannikul mitu küla ja linna.

Tõugete tagajärjel muutus olukord ärevaks Fukushima tuumaelektrijaamas, kus on reaktorites toimunud mitmed plahvatused ning Jaapani tuumaohutusagentuur on tõstnud tuumaõnnetuse raskusastme seitsmeastmelisel skaalal viiendale tasemele ning radiatsioonitase on muutunud mitmel pool eluohtlikuks.  Jaapani peaminister Naoto Kan on teatanud, et tegemist on Jaapani suurima kriisiga pärast Teist maailmasõda. Mobiliseeritud on enam kui 100 000 sõjaväelast ja päästetöötajat, abipakkumisi on laekunud kogu maailmast.

 

Rahutu olukord Liibüas

Liibüa rahutused algasid 15.veebruaril valitsusvastaste väljaastumistega. Palju ohvreid nõudnud rünnakud on suunatud Liibüat alates 1969.aastast valitsenud diktaator  Muammar Gaddafi režiimi vastu.

Liibüa rahutustele eelnesid samalaadsed väljaastumised teistes Põhja-Aafrika riikides. Nüüdseks on kokkupõrked Gaddafi vägede ja mässuliste vahel kestnud juba üle kuu aja. Otsus kehtestada Liibüas lennukeelutsoon, on mässukeerisesse tõmmanud ka Euroopa suurriigid. Eesti Liibüa operatsioonides osalemist ei kavanda. Rahutused ei lõpe ilmselt enne Muammar Gaddafi võimult kukutamist. Nüüdseks on konflikti sekkunud ka lääneriigid, kelle eesmärgiks on lennukeelutsooni tagamisega vältida uusi ohvreid tsiviilelanikkonnas.

 

Prantsusmaa dessantlaevade tehing meie idanaabriga takerdus

Jaanuari lõpus Prantsusmaa ja Venemaa vahel sõlmitud Mistral-tüüpi laevade tehing takerdus, kuna pooled ei suutnud dessantlaevade lõplikus hinnas kokku leppida.

Päevaleht vahendas, et hinnavahe tekkis sellest, et Venemaa kaitseministeerium nõudis nende sõlmede litsentside ja tehnoloogilise dokumentatsiooni lülitamist tehingu hinna sisse, mida hakkab laevadele tootma Peterburis asuv laevatehas Admiraliteiskie Verfi. Esimese laeva tootmisel valmistatakse viiendik töödest Venemaal, teisel laeva puhul aga juba 40 protsenti.

Kuid prantslased ei nõustunud Venemaa sooviga, sest nad olid varem kirjutanud mereväe asejuhi viitseadmiral Nikolai Borissoviga alla 1,15 miljardi eurose mahuga protokolli.

Tehingu hinda tõstab ka asjaolu, et kaitseministeerium lisab laevade tehnilistesse ülesannetesse üha uusi muudatusi.

 

Eesti valimised välismaal erilist tähelepanu ei pälvinud

Abdul Turay kirjutas mõni aeg tagasi tabavalt Postimehes, et Eesti valimistulemusi kajastatati nii vähe, kuna need olid vastupidised tavaliseks saanud narratiivile, kus inimesed pööravad senistele valitsejatele selja ja valivad uued näod.

Inimesed marsivad Dublini tänavail, mässavad Ateenas, avaldavad meelt Kairos ja peavad vihaseid lahinguid Liibüa linnades. Eestlaste hääletamine stabiilsuse poolt on sellega võrreldes päris igav.

Välismaailma jaoks igav valimistulemus ilma suuremate üllatustega ongi peamiseks põhjuseks, miks ei ületatud eriti uudiskünnist.

Samas The Economist tõi välja, kui imelik see valimistulemus tegelikult välismaailmale tundub. On ometigi majanduslangus olnud ligi 9 protsenti, mistõttu on ka töötus tase tõusnud märgatavalt. Lisaks toodi välja sotsiaaldemokraatide väga head esinemist.

Ka The New York Times keskendus pärast lühikest valimistulemuste kirjeldust pigem Edgar Savisaarele ja tema partei arvatust kehvemale valimistulemusele.

 

Arenguabi vajalikkusest Euroopa Liidule

Euroopa Liit on maailma suurim arenguabi andja. Vaadates 13. septembri eurobaromeetri uuringut, selgub, et Euroopa kodanikud toetavad endiselt arengumaadele antava abi jätkamist ja isegi suurendamist, vaatamata majanduse kasvu aeglustumisele. Kindlasti leiaks sellele rahale Euroopas endas vajalikku rakendust. Mind häirib, et miljardite ja miljardite eurode suunamist vaestele maadele seostatakse tihtipeale ainult meie kollektiivse heasüdamlikkusega. Mis kasu saab arenguabist Euroopa Liit?

Saksamaa, Euroopa multikultuursuse etalon, vaevleb praegu suurtes probleemides. Saksamaale on avatud uste poliitika tõttu tulnud elama umbes neli miljonit moslemit, kellele sakslaste kultuur ja keel eriti korda ei lähe.(1) Sisserännanute kõrge protsent tekitab probleeme. Tekkinud konfliktides on vastuvõtjamaa ise paljuski süüdi. Uut rahvusvahelist tööjõudu toodi lihtsamatele töödele, mida riigi elanikud ise ei tahtnud teha. Kolmanda maailma riikidest tulnute palganõudmised on väiksemad, kuid ei läinudki palju aega, kui selgus, et võõrtöölisi on liiga palju ja nendega on raske toime tulla, sest sisserändajad kutsuvad tavaliselt ka oma perekonna järele. Näiteks Itaaliasse tuli eelmisel aastal immigrante 318 000.(2) Kõigile neile ei  suudeta pakkuda haridust, kindlat töökohta ja arstiabi. Mõistlikuma immigratsioonipoliitikaga oleks saanud õigel ajal taolist olukorda vältida, mida kahjuks ei tehtud, ning nüüd on raske põgenike voolu pidurdada.

Samas ei saa immigrantidele teha etteheiteid. Euroopa Liit on maailmas üks rikkamaid piirkondi. Olles sündinud arengumaade kehvades elutingimustes, unistatakse paratamatult paremast elust. Kui päritoluriigis valitseb pidev puudus, hakatakse instinktiivselt mõtlema, kust leida paremaid elutingimusi. Isegi mina olen Eestis elades nõnda mõelnud, teades samas, et olukord pole meil võrreldav arengumaadega. See on puuduses vaevlevas ühiskonnas asjade loomulik käik. Kui üks inimene on suutnud võõral maal tööd leida, siis on tema paratamatuks sooviks perekond enda kõrvale tuua. Nii hakkab sisserändajate osakaal asukohamaal järjest suurenema. Võõrtööliste hulgas tekivad väikesed kogukonnad, kus nad elavad, tehes lihtsamaid töid ja saades eluga hakkama. Võib-olla teistele, maa püsielanikele, näib nende elustandard veel küllatki madal, kuid see on ikka kordades kõrgem, kui oli nende emariigis, sest siin suudab riik tagada turvalisust ja stabiilsust. Võõramaalaste sündimus võrreldes asukohamaade inimestega on küllatki kõrge ja makse tuleb riigile vähe või üldse mitte. Paratamatult kuhjuvad probleemid.

Kõige suurem osa Euroopa Liidu abirahast läheb Aafrikasse. See on omamoodi kõigi maailma probleemide sulatuskatel. Esineb näljahädasid, puhta joogivee nappust, AIDSi levik on raskesti takistatav ja elanikkond kasvab kiiresti. Võiks ju jätta Aafrika maad oma probleeme ise lahendama, aga tänapäeva globaalses maailmas puudutavad need probleemid meid kõiki. Poolnälginud inimesed üritavad vägisi Aafrikast parema elu otsingul üle Vahemere põgeneda. Ainult kõigi nende põgenike sulandumisega meie ühiskonda on väga raske hakkama saada, võib isegi õelda, et suisa võimatu. Parimaks näiteks on Malta, kellele on Aafrikast tulevad põgenikud tõsine koorem.(3) Kultuuriline erinevus on väga suur ning sotsiaalne koormus nende ühiskonnale on üle mõistuse suur. Multikultuursus on eurooplaste identiteedi alus,  kuid igal asjal on piirid.

Sisseränne peab tahes-tahtmata toimuma, kuna Euroopa rahvastik vananeb. Ainult suure immigratsiooni tõttu on raske võõrtöölistele rakendust leida ja neid aidata, nagu sooviksime. Ei usu, et ka sisserändajatele väga meeldiks, kui unistuste maa, kuhu nad saabusid, muutub ajapikku üha abitumaks, vaeveldes suutmatuses nendega midagi peale hakata. Ma mäletan, kuidas ülikooli politoloogiakursusel oli üks käsitletavatest teemadest sallivus. Seal öeldi selgelt, et absoluutne sallivus pole võimalik, sallivus on hea vaid mõõdukas koguses ja õiges kohas. Seega lähtugem reaalsusest, kui paljude inimeste elu suudame paremaks teha, et nende elukvaliteet ei erineks meie omast. Samas tahame ka praegust Euroopat, kus erinevad rahvused ei satuks riigisiseselt omavahel konflikti, säilitada. Siin tuleb mängu arenguabi vaesematele riikidele, nende elukeskkonna paremaks muutmine, et puudus ei vaataks vastu igast  nurgast. Põgenike arv väheneks, sest kui tagatud on turvalisus ja võimalus toimetulekuks, siis muutuks väiksemaks ka massiline väljaränne. Sisserändajaid oleks, aga väiksema hulgaga on kergem toime tulla ja see on ka Euroopale kasulik. Ainult abi puhul tuleb jälgida ühte tähtsat kriteeriumit. Ühekordselt häda leevendavatest toidupakkidest pole kasu. Sellel võib olla pigem vastupidine toime: nälgivad inimesed hakkavad uskuma, et parem on olukorral lasta jätkuda samamoodi, kui tasuta abi tuleb niikuinii.  Raha andes peab investeerima kindlatesse, pikajalistesse projektidesse, mis parandaksid inimeste elukeskkonda ehk siis tegelema pideva arengukoostööga, võideldes ühiselt vaesuse vastu. Euroopa Liit ise rõhutab, et abi võiks olla palju efektiivsem. Kuna praegu jagatakse raha liiga paljudesse projektidesse, pole eesmärgid ja programmid alati järjekindlad. Olukorda õnneks analüüsitakse ja abiprogramme täiustatakse.

Võib  muidugi rääkida ka ajaloolisest taagast, mis meid näiteks aafriklasi kohustab aitama, see aga ei huvita tegelikult mitte kedagi. Tuleb vaadata tõele näkku: arenguabi on Euroopa doonorriikidele sama tähtis, kui vastuvõtjamaadele. Muidugi võib mõnikord olla abi pakkumine seotud ka rikkamate maade moraalse vastutusega vaesemate ees, mis on paljuski seotud ka Euroopa riikide vägivaldse koloniaalminevikuga. Las minevik ja moraalsed kaalutlused jäävad, kuid peamiseks faktoriks, miks vaesemaid riike aidata, on ikka meie endi huvi. Igasugune abi on teretulnud, kuid me aitame teisi ikka peamiselt enda tulu silmas pidades. Tänu arenguabile on võimalik paremini säilitada meil standardiks saanud elukvaliteeti. Üleilmastuvas maailmas kanduvad partamatult arengumaade probleemid meile üle. Aeg on raske, tehakse kärpeid, kuid tähelepanu arenguabile jääb. Eriti hea näide on Suurbritannia, kes vaatamata kokkuhoiupoliitikale ei vähenda välisabi. Viimane ulatub endiselt ÜRO soovitud 0,7 protsendini SKTst.(4) Vaesemate regioonide aitamisega aitame iseennast. Meid ei ohusta ülisuured põgenike voolud, kellega pole midagi peale hakata. Nende ühiskondade hädad kanduvad seega meile vähem üle.

Karl Haljasmets

 

 

Ülekoormusest Strasbourgis

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (tuntud ka kui Euroopa inimõiguste konventsioon) võeti vastu 04.11.1950 aastal Roomas. Tema eesmärgiks seati edaspidiselt vältida II maailmasõjas ilmnenud koledusi ning räigeid inimõiguste rikkumisi, toetada vabaduse, demokraatia, õigusriikluse ja inimõiguste ja vabaduste kaitset Euroopas ning tõrjuda totalitaarse kommunismi levikut.

Konventsioon loodi ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni eeskujul ja fikseeris viimasel põhineva konkreetse loendi põhilistest poliitilistest ja –tsiviilõigustest ning seadis osalisriikidele kohustuse ,,tagada igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all…konventsioonis …määratletud õigused ja vabadused”. Konventsioon nägi ette  üksikisikute, inimeste gruppide ja  -ühenduste võimaluse teatud eeltingimuste täitmisel pöörduda kaebusega Konventsiooni osalisriigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtusse asukohaga Strasbourgis. Nähti ette ka võimalus ühe riigi kaebuseks teise riigi vastu. Süsteem lõi ajaloos esmakordse võimaluse üksikisikule juriidilise/kohtuliku menetluse alustamiseks riigi, sh oma asukohariigi, vastu rahvusvahelisel areenil.

EIÕKohus moodustati Konventsiooni liikmesriikide poolt omale võetud kohustuste täitmise tagamiseks. Tänaseks on Euroopa Nõukogus (Council of Europe) ja selle osaks olevas konventsiooni süsteemis 47 osalisriiki, Eesti Vabariik ühines sellega 16.aprillil 1996 aastal.

Süsteem käivitus aeglaselt, kuid aja möödudes on kogunud kiirust ja tuntust. Temast on saanud keskne tegur Euroopa avaliku korra ja -väärtuste kujundamisel ning on tänaseks saamas oma eduloo ohvriks.

Väga lühidalt – Kohtusse pöördumiste ja jäägis olevate asjade arv kasvab kiiremini kui Kohtu suutlikkus neid töödelda.  Laias laastus on koormus viimase  kümne aastaga kümnekordistunud.

Kohtulikule otsustamisele saadetud kaebuste arv aastas

Tabel

Seda vaatamata sellele, et Kohus on oma ,,tootlikkust” samuti ca kümnekordistanud 8400 kohtulikult otsustuselt (kommunikeerimine, vastuvõetavuse otsustamine või kohtuotsus) 1999 aastal 61 300le 2010 aastal. Viimasele numbrile tuleb lisada suur hulk pöördumisi, mis lükati tagasi ilma kohtuliku menetluseta, sest mitmesugused kaebuse vastuvõetavuse formaalsed nõuded nagu 6 kuu reegel jt, ei olnud ilmselt täidetud. Ka need pöördumised tuli ja tuleb töödelda – kirjad avada ja paberid läbi lugeda ja hinnata ning vastused koostada. See võtab tohutu ressurssi, sest ca 90 % kõigist pöördumistest tunnistatakse vastuvõetamatuks. 2009 aastal tegi Kohus 33 065 mittevastuvõetavuse otsust.

Kohtuasjade jääk suureneb kuus ca 1500 pöördumise võrra, ja on tänaseks ca 140 000 (5).

Tabel

Kui see statistiline trend jätkub, siis kolme aasta pärast on jäägis 200 000 pöördumist ning kümne aasta pärast on jääk juba poole miljoni lähedal. See tähendaks kogu süsteemi tõsist kriisi, et mitte öelda kokkuvarisemist.

 

Kuidas on selline olukord tekkinud ?

Sellel on mitmeid seletusi.

• Süsteemi ebasobivus oludele.

Kogu süsteem ja selle printsiibid kujundati pealesõjajärgses olustikus sootuks teistes tingimustes. Konventsiooniga ühinenud riikide arv alguses oli üle kolme korra väiksem (alguses 12, täna 47) ja potentsiaalsete pöördujate arv ca 5 korda väiksem kui täna (ca 815 milj.). Seejuures olid alusepanijad riigid arenenud õiguskultuuri, sarnase väärtus- ja poliitilise süsteemiga. Hilisemalt on kogu süsteem järk-järgulise laienemise käigus muutunud palju heterogeensemaks ja kordi suuremaks. ,,Suur pauk” laienemises toimus Ida-Euroopa vabanemisega seoses. See ei tähenda, et laienemine oleks olnud vale või halb, vaid et süsteem jäi õigel ajal muutustele vastavalt kohandamata.

• Individuaalkaebuse pühadus ja piiramatus.

Kogu süsteemi üheks alustalaks on olnud individuaalkaebus, selle poliitiline pühadus ja vähene piiratus. Seda on senises praktikas rakendatud suheliselt liberaalselt ja loominguliselt. Ühest küljest on kaebuste ,,lahke” vastuvõtt mõistetav näiteks tapmiste, piinamiste, ebaseaduslike vabaduse võtmiste ja muude oluliste poliitilisi vabadusi ja demokraatiat ohustavate juhtumite puhul. Kuid on küsitav suhteliselt teisejärgulisemate rikkumiste, nagu eraelu piiripealsed riived või eriti omandi kasutusega seotud probleemide puhul. Oluline tegur on igasuguse lõivu puudumine, ka varalise sisuga kaebuste puhul. Samuti puudub igasugune kohustus kaotuse puhul hüvitada kulud.

Kaebajad ja nende esindajad on leidlikud ja püüdnud Konventsiooni kaitset võimalikult kaugele ,,venitada”. Ja kahetsusväärselt on ka Kohus olnud kohati aktivistlik, ebakriitiliselt ,,vastutulelik” ja  laiendanud Konventsiooni kaitseala kaugemale, kui ehk algselt Konventsioon mõeldud oli (näiteks artikliga 8 seonduvad sotsiaalsed õigused või Rule 39 ehk vaheabinõude rakendamine).

• Heldekäeline rahaline hüvitus.

Konventsioon võimaldab maksta kannatanule rikkumise leidmise korral

õiglase rahalise hüvitise. Et riike mõjutada, on need summad tihti märkimisväärsed ka teisejärgulistes ja väheolulistes rikkumistes. Kuigi summade suurus on seotud riikide SKT-ga, on neist saanud paljudele kaebajatele ja nende esindajatele ,,rahaõngitsemise” esemeks. Ei saa silmi sulgeda ka selle fakti ees, et väga arvukale inimrühmale on kogu süsteem elutegevuse ja sissetuleku sisuks (ametnikud, poliitikud, huvigrupid, organisatsioonid, uurijad jne jne).

• Riikide leigus rikkumistele siseriiklikult reageerida.

Riikidele on pahatihti lihtsam ja mugavam on raha ära maksta kui tegeleda selgitustöö, ametnike õpetamise, seadusandluse ja halduspraktika ümberkujundamisega selleks, et asjad saaks ära lahendatud kodutanumail ja võtta põhjus Strasbourgi minna.

Põhjusi võib veelgi esile tuua, kuid see pole siinkohal eesmärgiks, sestap piirdume sellega.

 

Kuidas on kriisile reageeritud ?

Kui 1990ndate lõpus pöördumiste arv järsult kasvama hakkas oli reaktsioon tavapärane-bürokraatlik – suurendame eelarvet ja võtame ametnikke juurde. Tänaseks on ametnike arv jõudnud 650ni ja selle kehandi efektiivne haldamine muutunud keeruliseks ja raskeks ning omaette probleemiks. Selge on, et seda teed ei saa minna lõputult. Ka juurdesaadava raha osas on lagi käes.

Hilisemalt, laskumata detailidesse, on reageerimine toimunud kahel viisil:

• Kohtu sees
• Kohtu väliselt.

Kohtu sees on pidevalt püütud tõhustada töömeetodeid, kiirendada ja ühendada menetlusstaadiume (näit. lihtsamate kaebuste kommunikeerimine koja presidendi poolt ainuisikuliselt jmt), optimeerida õigustekstide koostamise metoodikat jmt.

Kohus kujundas oma case-law kaudu välja ka uue otsuse tüübi – nn piloototsused, milles identifitseeriti mingi laiaulatuslik ja süsteemne probleem riigi õigussüsteemis ning anti juhised nende kõrvaldamiseks ning vastavalt peatati kõigi (tihti sadade) samatüübiliste kaebuste läbivaatamine ning peale abinõude sisseviimist riigis, saadeti kõik selletüübilised kaebused riiki tagasi. Esimene sellelaadne otsus oli Broniowski Poola vastu (mille ettekandjaks siinkirjutajal oli au olla), nüüdseks on neid mitmeid lisandunud.

Kohtu välises tuleb mainida mitmeid sõltumatute ekspertide poolt tehtud analüüse ja raporteid (näit. Wise Persons Report ja Lord Wolff Report), mis püüdsid anda olukorra sõltumatu analüüsi ja tegid mitmeid soovitusi edaspidiseks. Need ja Kohtu enda ettepanekud realiseerusid Interlakeni konverentsis ja 14. protokollis Konventsiooni juurde (jõustus 01.06.2010). Konventsiooni täiendav protokoll sündis läbi suurte raskuste ja nagu ikka kipub juhtuma eriti rahvusvahelistes asjades –  seda oli liiga vähe ja liiga hilja.

Protokolliga rõhutati veel kord kogu süsteemi rajanemist subsidiaarsuse printsiibile, st et probleemid tuleb lahendada siseriiklikul tasandil. Ja vastavalt peab Strasbourgi Kohus hoiduma toimimast esimese astme laadselt.

Et üheks kesksemaks mureks oli ja on korduvate ning lihtsate väljakujunenud case-law asjade lahendamine, siis esmane, mida taotleti protokolliga, oli menetluse kiirendamine neis asjus ja aja kokkuhoid tõsiste asjade tarvis. Vastuvõetamatuse otsustamise õigus anti kolmelt kohtunikult ühele, kes töötab koos ettekandja-nõunikuga (ametnikuga). Väljakujunenud kohtupraktika (WECL – well established case-law) asjad läksid seitsmeliikmeliselt kojalt kolmeliikmelisele kohtunike komiteele.

Viidi sisse uus vastuvõetamatuse kriteerium – artikkel 35.3b – Kohus tunnistab vastuvõetamatuks kaebuse, kui ,,kaebuse esitaja ei ole kandnud märkimisväärset kahju”. Kriteerium tekitas teravaid poolt ja vastuväiteid, kuid on tänaseks samm-sammult praktikaga täitumas, et mitte kulutada rahvusvahelise kohtu aega parkimistrahvide laadsetele kaebustele. Kuigi 14. protokoll jättis kõrvale kohtulõivude sisseviimise idee, käib praeu Kohtu sees analüüs ja ettepaneku kokkuseadmine, et võtta kasutusele kohtulõiv varaliste nõuetega seotud asjades.

Et 14.protokolli elluastumise ajaks oli Kohtu riiulitele koguneneud juba ca 130 000 ootel asja, mida endise rutiini kohaselt töödeldi sissetulemise ehk kronoloogilises järjekorras, siis tõusetus teravalt küsimus,  mida teha riiulitel läbisegi ootavate tõsiste ja vähemtõsiste kaebustega. Et 14. protokoll oli suunatud kohtu jõudluse tagamisele ja printsiibis tunnustas kohtuasjade erinevat kaalu ja sellest tulenevat prioriteetsust, on Kohus teinud selektsiooni ning jaganud asjad viide tähtsuskategooriasse. Seda nimetatakse prioretiseerimiseks ning tähendab, et asju menetletakse nende olulisuse põhjal ning vähemolulised asjad jäävad riiulitele ootele, võimalik et väga pikaks ajaks, kui mitte igaveseks. Sisuliselt tähendab see valimise ehk nn  ,,pick and choose” süsteemi rakendamist, kuigi retoorikas kinnitatakse endiselt, et selline süsteem inimõiguste kaitsesse ei sobi.

 

Kokkuvõtteks

Statistiline seis näitab selgelt, et süsteem on muutunud tegelikule olukorrale ebaadekvaatseks ja vajab põhimõttelist reformi, süsteemi muutust. Kui vaadata, mis on tehtud ja kuhu liigutud, siis on see olnud selgelt liikumine konstitutsioonikohtulikule mudelile. Sellelaadseks tõendiks on piloototsused, uus vastuvõetamatuse kriteerium ning asjade prioretiseerimine. Seega liigutakse suunas, kus Kohus toimib Euroopa inimõiguste ja vabaduste konsitutsioonikohtuna võtab ette olulised, kaalukad asjad, millel on pretsedendiväärtus või kus on vaja konventsiooni uut tõlgendust või senise case-law muutmist. Individuaalkaebus tähendus muutub – see tähendab endiselt igaühe õigust kaevata, kuid ei tähenda enam igaühe õigust saada individuaalne kohtulik lahend.

Võetakse üks asi, tehakse see väga põhjalikult ära ning ülejäänud kaebused saadetakse tagasi osalisriiki lahendamiseks asjakohase pretsedendi alusel (subsidiaarsus !). Selline süsteem võimaldaks saada töökoormuse kontrolli alla ning see säilitada. Samuti võimaldaks see säilitada senised saavutused doktriini arendamisel ning endiselt tagada teatud ühtse standardiseade euroopas inimõiguste ja vabaduste valdkonnas.

Eesti probleem eelöeldu valguses on suur teisejärguliste kaebuste arv. Need tuleks kohapeal ära lahendada.

Tabel kaebuste arvust riigiti ja per capita (euroopa keskmine 0,75  10 000 elaniku kohta).

Tabel

Rait Maruste

Riigikogu liige

Eesti kohtunik Euroopa Inimõiguste Kohtus 1998-2010

 

 

 

Euroala, klubid ja Eesti majandussuhted Euroopas

Tänaseks on esimene taasiseseisvunud Eestis sündinud põlvkond täiskasvanuks saanud. Koos sellega on kasvanud ka Eesti riik ning sarnaselt noortega ootavad riiki peale sündi, nooruspõlve, õppimist ja arenemist uued rajad. Noored alustavad täiskasvanuks saades kõrghariduse omandamist ning sisenevad tööturule. Riik astub küpseks saades uutesse klubidesse, mis avardavad maailmas võimalusi majanduslike- ja poliitiliste protsesside kaudu ühiskonna heaolu kasvatada.

Jaanuari esimestel hetkedel maalitakse ilutulestiku rakettidega traditsiooniliselt taevasse värvimustrid, mis silmale ilusad ja meelele head. Ka seekord oli palju inimesi kogunenud Teatri väljakule, et öelda tere uuele aastale, kultuuripealinna tiitlile ning – eurole. Just viimane muutis möödunud aastavahetuse eriliseks, sest pidustuste kõrval käis kibekiire töö ühe Eesti ajaloo suurima muudatuse kallal.

Sajad inimesed olid vana aasta viimasel päeval kogunenud Eesti Panka, kommertspankade eurole ülemineku staapidesse ning paljudesse kontoritesse, et juhtida öö jooksul viimaseid tehnilisi tegevusi, mis Eesti maailma ühe kõige võimsama rahaliidu osaks liidavad. See oli kümnetele tuhandetele ülemineku ettevalmistustega seotud inimestele tõehetkeks, sest riik ja erasektor ei saa oma toimimises lubada pikaajalisi katkestusi. Eesti kasutas järsu ülemineku (big bang) põhimõtet, mis tähendas kogu kontoraha ja kõikide lepinguliste suhete kohest kroonist eurosse konverteerimist.

Juba mõned minutid peale aastavahetust hakkasid pangad järjest teatama, et pangakontodel on kroonid ajalooks saanud, sularahaautomaadid väljastavad eurosid, internetipankades toimuvad ülekanded uue vääringuga ning lepingutes on rahanumbrid 15,6466 korda väiksemad. Viistest päeva hiljem oli ainus Eestis ametlikult kehtiv raha euro. Muuseas hinnatakse Eesti eurole ülemineku tehnilist poolt euroala ajaloo üheks kõige sujuvamaks, sest kõigil osapooltel õnnestus see suuremate viperusteta ning inimeste tavapärane elurütm sai vaid minimaalselt häiritud.

 

Euroga alates selle sünnist

Kui eurole ülemineku logistiline operatsioon kestis mõni kuu ning tehniline mõni ööpäev, siis Eesti ja euro ristumisel on terve pikk ajalugu, mis sai alguse 1992. aastal. Selle aasta veebruaris allkirjastasid Euroopa juhtivad riigid Maastrichti lepingu, mis pani aluse tänasele Euroopa Liidule ning seadis üheks eesmärgiks ühise rahaliidu. Sama aasta juunis vahetati Eestis rublad kroonide vastu ning alustati uut ajastust oma rahaga.

Eesti rahareformiga seoti krooni kurss Saksa margaga ning vahetuskursiks oli 1 mark = 8 krooni. Euroopa riikide majandus- ja rahanduskoostöö arenedes jõuti 1999. aastaks Maastrichti lepingu ühisraha mõtte realiseerimiseni ning 11 Euroopa riiki võtsid euro kontorahana kasutusele. Samal hetkel sidus ka Eesti oma valuuta Saksa marga asemel euroga ning kursiks sai meile tänaseni tuttav 15,6466. Kuna kurss ei muutunud kogu ajaloo jooksul kordagi, siis võib öelda, et sisuliselt oli meil euro juba selle sünnist saati.

2004. aasta tõi Eesti liitumise Euroopa Liiduga ning aasta hiljem valmis Eestis esimene eurole ülemineku plaan, mis nägi ette liitumist euroalaga 1. jaanuaril 2007. Sel hetkel olid majandused kogu maailmas tuure kogunud ning Eesti liitumise takistuseks sai liiga kiire hindade tõus.

 

Eesti liitumine oli eeskujuks kogu maailmale

Uueks eesmärgiks seatud euroalaga ühinemine 2011. aastal oli pikka aega sügava kahtluse all, sest ajaloolise finants- ja majanduskriisi all ägav maailm muutis keskkonna äärmiselt keeruliseks. Euroala riigid on selgel seisukohal, et liitujal tuleb täita Maastrichti kriteeriumid, mis näevad oluliste punktidena ette hinnatõusu stabiilsust ning piire riigivõlale ja riigi eelarve puudujäägile. Euro kasutuselevõtuks tehtud eelarve kärpimise pingutused viisid Eesti majanduse Euroopa ühte kõige kiiremasse langusesse.

Tunnustatud USA majandusteadlane ja New Yorki ülikooli professor Nouriel Rubini ning Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman ennustasid 2009. aastal krooni devalveerimist. Nende meeste näol on tegemist tänapäeva majandusteaduse raskekahurväega. Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) soovitas Parex panga päästmisest raskustesse sattunud Lätile laenu andes samuti ühe võimalusena devalveerimist ning Eesti peal mängiti läbi krooni 30% devalveerimise skeem.

Devalveerimine ehk kohaliku valuuta väärtuse vähendamine teiste valuutade suhtes oleks muutnud Eesti kaubad muu maailma jaoks odavamaks ehk aidanud majandust läbi ekspordi kasvatada. Kuid Eesti iseärasusi arvestades poleks see olnud hea lahendus, sest esiteks imporditakse paljusid hiljem ekspordiks minevate toodete komponente, teiseks oleksid hüppeliselt suurenenud eurodes eluasemelaene teenindavate leibkondade kulud ning kolmandaks oleks kadunud võimalus lähiaastatel euroga liituda. Välisinvestoritele oleks devalveerimine tähendanud kaotusi investeeringutes, mis mõjutab negatiivselt välismaailma usku riigi stabiilsusesse.

Erinevalt juhtivate majandusteadlaste ennustustest suutis Eesti majandus paindlikkust üles näidata ning muljetavaldava riigirahanduse statistika toel kõik euroga liitumise eeldused täita, sealhulgas hoida läbi kriisi stabiilset vahetuskurssi. Eesti välisvõlg oli 2009. aastal 7,2% ning eelarve puudujääk 1,7% sisemajanduse koguproduktist (SKP). Need näitajad on kogu Euroopa ühed parimad. Maastrichti kriteeriumite kohaselt on lubatud välisvõlg kuni 60% ning eelarve puudujääk kuni 3% SKP-st. Võrdluseks oli euroala riigil Kreekal 2009. aasta välisvõlg ligi 115% ning eelarve puudujääk üle 15% SKP-st. Suurem osa euroala riike ei suutnud sel aastal kokkulepitud kriteeriume täita.

 

Euro kasutuselevõtmine on märk usaldusest ja stabiilsusest

Ekspordi toel on Eesti majanduskasv täna kiiruselt Euroopas teisel kohal ning majanduses on tehtud vajalikud ja karmid kohandused, mis mitmete Lõuna-Euroopa riikide eelarveid alles ees ootavad. Euro poole pürgimine aitas Eestil riigi rahaasjades distsipliini hoida ning liitumisega saime vastutasuks devalveerimise hirmu kadumise, rahavahetuse kulude vähenemise ning oodatavalt toob euro ka soodsamad võimalused laenata.

See kõik on loonud soodsa kasvupinnase välismaalt riiki voolavateks investeeringuteks. 2011. aasta jaanuaris oli Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel käsil 112 projekti potentsiaalsete välisinvestoritega, aasta varem oli projekte töös 50. Suurtele rahvusvahelistele konsernidele on Ida-Euroopa riikide liitumine euroga heaks uudiseks, sest see loob valuuta osas sarnase kindlustunde Saksamaaga, kuid võimaldab tegutseda soodsamate tööjõukuludega keskkonnas.

Näiteks Statoil teatas 2010. aastal otsusest luua Eestisse Statoili põhjamaade finantskeskus ning ettevõte tõi ühe olulise põhjusena välja Eesti liitumise euroalaga, mis annab tulevase stabiilsuse osas kindlustunnet. Statoili tehtud koguinvesteering oli suurusjärgus 270 miljonit eurot, mis oli Baltikumi 2010. aasta suurim välisinvesteering. Seda raha kasutatakse Statoil grupi ettevõtete finantseerimiseks kaheksas riigis.

 

Saavutused panevad Euroopa Eesti häält kuulama

Kuigi mitmed kriisi ajal ilmnenud probleemid nõuavad lahendusteks veel pikki aastaid on Eesti 2011. aastal muu maailma kontekstis paremal positsioonil kui kunagi varem. Oleme loonud positiivse kuvandi oma võimekusest olla tulevikus osa Põhjamaade jõukast ühiskonnast. Täna oleme peale Maltat kõige väiksema majandusega euroala riik, kuid meil on avatud kõik uksed Euroopas arenemiseks. Eesti on liitunud Euroopa Liidu, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO), Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ning euroalaga, mis teeb meist Euroopa ühe enim integreeritud riigi.

Kõigest 1,3 miljoni inimesega riigina on Eesti hääl Euroopa poliitika kujundamisel paratamatult väikese kaaluga, kuid järjekindlad saavutused toetavad tähtuse kasvu. Meil on ette näidata riigi rahanduse hea seis, mis lähtub ühise euroraha aluspõhimõtetest ning on oma printsiipidelt lähedal euroala juhtriik Saksamaale, millel laskub peamine koormus üle võimete elanud riikide päästmisel. Võlgade ja puudujäägi teema aktuaalsuse tõttu pälvib Eesti üle kogu Euroopa poliitikute tähelepanu, mistõttu ollakse valmis kuulama eestlaste räägitud lugu rahanduspoliitika „Balti imest”.

 

Hoovad Euroopa poliitikas ja suhetes arenemiseks on olemas

Euroalaga liitumine tõi Eestile mitmeid võimalusi, kus ettepanekud kõige kõrgemal tasemel isiklikult ja ametlikult välja öelda. Eesti Panga president võtab alates liitumisest osa Euroopa Keskpanga tähtsaima otsustusorgani ehk nõukogu töös ning osaleb seeläbi otseselt euroala rahapoliitika väljatöötamises. Nõukogu töös on Eesti Panga presidendil võrdväärne roll näiteks Saksamaa keskpanga presidendiga. Eesti roll suurenes ka Euroopa majanduspoliitika kujundamisel. Näiteks pääseb Eesti rahandusministeeriumi esindaja Euroopa Liidu majandus- ja rahandusministrite nõukogu ehk ECOFIN-i kitsamasse euroala riikide ringi, kus enne suuremat koosolekut olulisi kokkuleppeid sõlmitakse.

Mõjuvõimu aitab kasvatada edukas välisinvesteeringute kaasamine, sest ärimaailma tihedam integreeritus eeldab suuremat koostööd riikide tasandil. Täna on heaks näiteks Rootsi, kel on pangandussektori kaudu Baltikumi majanduste käekäigu vastu otsene huvi ning kellega on riigi tasandil kestlikult suhteid arendatud. Rootsist on saanud Eesti kõige suurem ekspordi sihtriik, mis on aidanud palju kaasa majanduse kriisijärgsele käimatõmbamisele. Eesti Euroopa poliitika üheks peamiseks tulemuseks võiks oodata sarnaste majandussuhete jätkuvat arendamist paljude Euroopa riikidega.

Kaugel ei pruugi olla aeg, mil Baltikumi hääl Euroopas veelgi tähtsamale kohale tõuseb. Rahvusvahelise Valuutafondi seatud kriteeriume täitev Läti on seadnud eesmärgiks liituda euroalaga 1. jaanuaril 2014 ning Leedus räägitakse aastast 2015. Kui lõunanaabrite ambitsioonikad plaanid õnnestuvad, siis annavad kolm Balti riiki euroalas kokku ploki, millel on olemas kõik eeldused Euroopa majandus- ja rahanduspoliitika kujunemisele aktiivselt mõju avaldada.

Eesti pingutused klubidega liitumisel on investeering, mille tasuvust näeme käesoleval kümnendil. Poliitilised- ja majanduslikud suhted ning täisõiguslik Euroopa kujundamisel osalemine toetab Eesti arenemist Euroopa ja Põhjamaade suunal. Koos euroga kaasnenud majanduslike võimalustega on põhjust uskuda, et juba lähemas tulevikus toob edukas Euroopa poliitika heaolu kasvu ka laiemate massideni.

Tiina Ojakallas

 

Totalitarismi anatoomia ja Põhja-Korea

Sireen äratab hommikul töölised. Naissoost sihvakas politseinik reguleerib valgusfoori asemel olematut liiklust. Isolatsiooni tõttu on kütus defitsiit, mistõttu autosid sõidab väga vähe. Linna siluetti loovate pilvelõhkujate ehitus on jäänud pooleli ja need on inimestest hüljatud, hoolimata, et tegu on pealinnaga. Suure Juhi, igavese presidendi Kim il-Sung’i monumetaalse kuju esisel väljakul marsivad tuhanded lapsed, harjutades paraadiks. Põhja-Korea pealinnas Pyongyang’is algab uus päev. Näljahädas vaevleva riigi sotsiaalprobleemid on pealinnas veidi leebemad. Riigi ainsast raadiokanalist võib kuulda: „Täna on maailma rahvad jätkuvalt kadedad meie inimeste peale, öeldes, et meie inimesed on õnnistatud Suure Juhiga.” Orwelli Suure Venna utoopia on selle rahva reaalsus.

Põhja-Korea on totalitarismi fenomen. Tegu on arvatavasti kõige edukama diktatuuri kehtestamisega, mida lähiajalugu tunneb. II maailmasõja tormilistes sündmustes, Jaapani, NSV Liidu ja USA okupatsiooni tagajärjel, jaotati 1948. aastal Korea kaheks. Põhja-Korea kui iseseisva riigi vanuseks on seega 63 aastat. 63 aastat – see on vähem kui ühe inimese keskmine eluiga Euroopas. Ometi on selle 63 aastaga saavutatud mastaapseim isikukultus, täiuslik isolatsioon, Põhja-Korea armee on maailmas suuruselt neljas, omades ühena kaheksast riigist tuumarelva.

Põhja-Korea „rahvademokraatliku” riigi ajaloo plejaadi hõivavad kaks valitsejat. Suur Juht, konstitutsiooni järgi „igavene president” Kim il-Sung, ning tema poeg Kim Jong-il (Kallis Juht). 1994. aastal, kui Suur Juht suri, lendas taeva kohal tuhat kaarnat, sooviga viia Suur Juht taevariiki. Kaarnad, nähes kogu rahva nuttu ja leina, otsustasid lõpuks Kim il-Sung’i jätta puhkama tema rahva juurde. Tegu ei ole legendiga, vaid tõlgendusega, kuidas lahkus Suur Juht. Põhja-Korea propaganda on lääne inimestele jaburalt lihtsakoeline. Seda hämmastavam on tõsiasi, et enamik rahvast propaganda omaks võtab. BBC reporter, kellel lasti intervjueerida üht perekonda, märkas imestusega, et tubades polnud ühtki perepilti. Samas aga oli igas toas palju pilte Suurest Juhist ja Kallist Juhist. Reporter küsis: „Milline neist piltidest meeldib teile kõige rohkem?” „Kõik meeldivad meile võrdselt,” oli kiire vastus. Kuidas saanukski nad teisit vastata – tegemist oli ju täiuslike inimestega, kellest iga ülesjoonistus pidi olema täiuslik. Kui reporter küsis, kas Kim Jong-il ka kunagi eksib, ei osatud seda kuidagimoodi korea keelde tõlkida.

Ajakirjanikel avanes võimalus Põhja-Koreasse kaasa minna ühe silmaarstiga, kes oli kutsutud ravima Põhja-Koreas laialt levinud nägemispuuet. Kirurg opereeris kokku ligi tuhandet patsienti. Kui tuli aeg sidemed silmadelt ära võtta, selgus, et lõikused olid olnud edukad. Kõik patsiendid said oma nägemise tagasi. Mida nad tegid? Mitte keegi neist ei tänanud kirurgi, kes neid oli opereerinud. Ükshaaval läksid nad Kim Jong-il’i suure pildi ette, tõstsid käed ja tänasid kogu südamest. Üks naine tunnistas, et soovis operatsiooni, kuna siis saab ta näha Kim Jong-il’i pilte. Üks naine lubas Kalli Juhi pildi ees, et hakkab nüüdsest veelgi usinamini soolakaevanduses tööle.

Võim laostab. Totaalne võim laostab totaalselt. Kuidas saavad inimesed olla nii rahul ja tänulikud diktaatoriga, kes küüniliselt kogu rahvast terrori all hoiab? Kuidas suudavad nad uskuda lihtsakoelist ja vaimuvaest propagandat? Kuidas on võimalik, et nad ei näe iseennast oma elu keskpunktis, vaid peavad selleks hoopis oma riigijuhti? Riigijuhti, kes on oma pika võimuloleku ajal teinud vaid 1 avaliku pöördumise – hõigates armee paraadil lause: „Au kangelaslikule Korea Rahvaarmeele”. Ajal, mil Põhja-Korea rahvas isolatsiooni ja käsumajanduse tõttu alaliselt nälgib, elab Kim Jong-il ja tema perekond absoluutses rikkuses. Näiteks on Kim Jong-il veinikeldris u 10 000 kvaliteetveini. Tuntud on Kim Jong-il’i armastus Hollywoodi filmide vastu, ehkki kõik välismaa produktid on inimestele keelatud. Ühe väejooksiku hinnangul kulub diktaatori ülelpidamiseks 20% Põhja-Korea eelarvest. Üks kolmandik Põhja-Korea eelarvest kulub omakorda sõjaväele. Nii ei jäägi väga palju vahendeid näljahädade ja vaesuse vastu võitlemiseks. Võrreldes Põhja- ja Lõuna-Korea elatustaset, paistab mahajääja kohe välja. Läänefolklooris on teada kibe nali: „The difference between North Korea and South Korea: in Seoul on friday night, you can always find a party. In Pyongyang on anynight, the party can always find you.”

Mis on totalitarismi anatoomia ehk kuidas diktatuuri säilitada? Tegelikult toimib totalitaarne riigikorraldus alati sarnaste tingimuste raames, ükskõik, millise kultuuri ja rahvaga on tegemist. Totalitaarsed riigid on ajalooliselt hämmastavalt sarnased oma meetmete pagasi ja poliitilise režiimi poolest – pole ju raske näha sarnasusi natsi-Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Peamine erinevus totalitaarsete poliitiliste režiimide puhul on nende kestvus; varem või hiljem saab rahval türannist mõõt täis. Ebademokraatlikus süsteemis on võimu kaaperdamine ja ootamatu revolutsioon lihtsam võimu stabiilsest säilitamisest.

Põhja-Korea ühiskonnakorraldus toetub tüüpilisele totalitarismi vundamendile: absoluutne isikukultus, rangelt riigistatud majandus ja eraomandi puudumine, elanikkonna põhiõigustest ilmajätmine ehk riigi suvaõigus, hirmutamine ja hirmu all hoidmine, siseriikliku luureasutuse olemasolu, ohtliku välisvaenlase loomine, isolatsioon välismaailmast. Kõik need tunnusjooned on hästi välja toonud Georg Orwell raamatus „1984”.

Mis teeb Põhja-Korea totalitaarse korralduse eriliseks, on äärmuslik äralõigatus välismaailmast. Tegemist on hermeetilise riigiga. Nädalas saabub Põhja-Koreasse umbes 6 lennukit. Internet on kättesaadav vaid valitud inimestele, välismaised veebilehed on blokeeritud, välismaist kirjandust ei ole. Paljud põhjakorealased ei teagi, et inimene on käinud Kuul. Riiki filmima pääsenud ajakirjanikud teevad oma reportaaže valitsusametnike pideva järelvalve all; neile presenteeritakse objekte, mis on spetsiaalselt läänemaailmale näitamiseks ehitatud. Isegi pealinn Pyongyang on suures osas Potjomkini küla, kus kena fasaadi taga varjatakse inimeste tegelikku elujärge. Turism Põhja-Koreas on hoolikalt sepitsetud performance. Põhja-Korea valitsus näib pelgavat ainult ühte: selleks ei ole tuumasõja puhkemise võimalikkus, vaid hoopis mulje, mis jäetakse välismaailmale.

Riigi isoleerimine kogu ülejäänud maailmast on valitsusele eksistentsiaalselt oluline. On ju Kim Jong-il öelnud, et „ülejäänud maailmal pole midagi, mida peaksime kadestama”. Kuidas suudaks valitsus tavalisele põhjakorealasele selgitada, miks naabri Lõuna-Korea SKP per capita on 15 korda kõrgem? Oma mannetut riigijuhtimist tuleb varjata. Pettumus, mida oma kodumaa propagandat siiralt uskunud põhjakorealane võiks välismaal näha, oleks kahtlemata sügavam, kui oli nõukogude okupatsiooni ajal eestlase hämmeldus, kui ta sattus Soome ja nägi külluslikke poelette.

Propaganda siiski üksi pole piisav. Et suruda inimestele peale inimsusvastaseid koormisi, tuleb hirmutada. Tehniliselt on Põhja-Korea tänase päevani sõjas Lõuna-Koreaga. Riigi vaenlane number 1 on aga USA. „Miks me Ameerikat kogu südamest vihkame?” küsis üks sõdur kaamera ees retooriliselt ja vastas: „Põhjus on väga lihtne. Korealased on elanud sellel poolsaarel rahulikult üle 5000 aasta. Ameeriklased on meie riigid eraldanud nüüdseks juba 63 aastat”. Kahe Korea ühinemine on mõlema osapoole huvi, kuid on selge, et tegemist ei ole Saksamaa ühinemise analoogiaga. Kui Saksa DV põhimõtteliselt sulandus Lääne-Saksamaaga, siis sellist olukorda Koreadega juhtuda ei saa. Üks võimalikest tulevikulahendustest võiks olla föderatsioon, kus kahe riigi poliitiline režiim jääb esialgu muutmata. Samas on kahe Korea vahelised suhted pingelised ja 2010. aasta lõpul toimunud konflikt muutis rahukõnelused jällegi diplomaatiliselt keerukamaks. Kas III maailmasõda võiks alata Korea poolsaarel? Tõenäoliselt mitte, kuid tõsiasi, et tegemist on tuumarelva omava riigiga, mitmekordistab julgeolekuriske.

Sisemiselt on Korea hirmuühiskond – vähemalt neile, kes režiimi sisimas ei toeta ja propagandat ei usu. Hirm ja usk ongi Põhja-Koreas sarnase tähendusega. Siseriiklikud julgeolekuasutused jagavad inimesi kolme klassi: veendunud, kõikuvad ja vaenulikud. Esimese klassi moodustavad kõrgemad poliitilised figuurid, sõjaväe ülemad, tähtsamad valitsusametnikud. Teine klass kuulub töölistele. Seda „halli massi” on valdav enamus. Nende meelsuses ei saa valitsus kindel olla, kuid üldjuhul respekteerib „kõikuv” klass Kallist Juhti ja armeed. Kolmas klass on tuleb deporteerida koos kriminaalidega koonduslaagritesse. Need on inimesed, kes ei ole režiimile usaldusväärsed, näiteks dissidendid, väejooksikud, isikukultuse vastu eksijad. Põhja-Koreas ei ole kohtuid ega kohtumenetlust. Inimeste süüdimõistmine ja karistuse elluviimine on julgeolekuasutuste pädevuses. Kehtib põhimõte, et kurjategija perekonda ja lähedasi tuleb samaväärselt karistada. See sisendab inimestesse hirmu ja vaoshoitust: keegi ei taha ega tihka kuidagimoodi erinevalt käituda, sest iga väiksemgi viga võib lõppeda koonduslaagris. Tasub mainida, et käsumajandust viljelev Põhja-Korea vajab koonduslaagerid ja sunnitöölisi, see on isoleeritud majanduse kõige tootlikum sektor.

Põhja-Korea puhul ei ole tegemist kommunismi kui ideoloogia realisatsiooniga. Nagu ei olnud Suur Juht Kim il-Sung rahul kehtiva ajaarvamisega ja võttis kasutusele uue kalendri, mis algab tema enda sünnipäevast, nii ei rahuldunud ta ka marksismiga. Põhja-Korea ametlik ideoloogia on juche. Tõlgituna tähendab see ise hakkamasaamist, ise tegutsemist. Põhja-Korea ei ekspordi ega impordi (välja arvatud kõrgete valitsusametnike eravajaduste rahuldamiseks). Inimestele õpetatakse lapseeast alates, et tähtis on ise hakkama saada. See tähendab, et kõik tuleb teha Põhja-Koreal endal, mitte midagi ei osteta sisse. Juche resulteerub praktikas pideva defitsiidina.

Põhja-Korea on 21.sajandi parim näide, kui oluline on võimude lahususe põhimõte. Võim on juba kreeka filosoofide poolt liigitatud ebaloomuliku hüve alla: võim laostab võimukandjat. Totaalne võim laostab totaalselt. Küünilisus, millega vastavad diktaatorid oma rahva kannatustele, on mõtlemapanev. Kergus, millega ohverdatakse inimelusid iseenda võimu hoidmiseks, näitab, kuidas võim selle valdaja kõlbeliselt kalgiks muudab.

Kõige olulisem, millest põhjakorealased ilma jäävad, ei ole siiski majanduslik heaolu. Kõige fataalsem Põhja-Korea valitsuse saavutus: nad on suutnud panna inimesi unustama, mida tähendab vabadus. Peale on kasvamas põlvkond, kel vabadusest mitte mingit aimu ei ole. Ent põlvkond, kes ei oska unistatagi vabadusest, võib tähendada totalitaarse režiimi lõputut jätkumist.