*Välispoliitika uudiskirja annab välja Eesti Reformierakonna Noortekogu Välisklubi.

Kellel on suurem huvi välispoliitika vastu ja tahab klubi tegevustest rohkem teada, võtke ühendust This e-mail address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it

Millest tuleb 5. välispoliitika uudiskirjas juttu?

Globaliseerumine – hea või halb?

Lääne ühiskonna juhtivate poliitikute sõnul on maailm tänu demokraatiale ja globaliseerumisele hoopis parem elamiskoht. Sellele vaatamata peab üks kolmandik maailma elanikest päevas ära elama vähem kui 1 USA dollariga. Globaliseerumise häid ja halbu külgi analüüsib ERNK välissekretär Karl Haljasmets.

Araabia kevad ja 1848 aasta Euroopa rahvaste kevad

Jaanuaris Tuneesia politsei poolt tänavapoodnik Muhammad Bouazizi alandamisest ja enesesüütamisest alanud rahutused ja revolutsioonid on levinud üle kogu Araabia. Araabia sündmused lubavad tõmmata paralleele vähetuntud revolutsioonide lainega Euroopas 1848 aastal. Neid protsesse vaatleb MTÜ Eesti Tuumajaam tegevjuht Kalev Kallemets.

Euroopa noored pensionisüsteemidest

Hollandis toimus 5-8. maini Euroopa Liberaalsete Noorte (European Liberal Youth) kevadkonverents ja kongress. Kongressil arutasid ligi kolmekümne riigi esindajad Euroopa pensionisüsteemide üle, kaardistasid kitsaskohad ja otsisid võimalikke lahendusi.Välispoliitika klubi eestseisuse liige Tiina Ojakallas osales mõlemal üritusel ning annab alljärgnevalt ülevaate, miks peaksid noored pensionisüsteemidest huvituma.

Heaolu Austraalias – mugav, kuid kallis

Möödunud suvel otsustas meie eelmine ERNK välissekretär Priit Kallakas võtta Eestist vaheaasta ning maandus septembris Austraalia linnas Melbourne'is. Tänasel päeval, kus ta on kängurude maalt lahkunud ning pikal teel kodu poole, heidab ta pilgu seljataha ning võrdleb isiklikust kogemusest lähtudes Austraaliat Eestiga.

Belgia Kuningriik – quo vadis?

Eestlaste mõtetes seostub Belgia üldjuhul automaatselt Euroopa Liiduga – Belgia pealinnas Brüsselis asuvad tähtsaimad EL-i institutsioonid. Maailma ja Euroopa asjadega tegelevate asutuste üleküllastuse ja domineerimise tõttu võib sageli meelest minna, et Belgia on riik nagu iga teine, oma murede ja probleemidega, mis on kanda Belgia oma riigivõimul ja kodanikel. Seda kõike  tuletab meelde Välispoliitika klubi eestseisuse liige Liisi Aibel.

Globaliseerumine – hea või halb?

Minu arvates on kaks mõistet- demokraatia ning globaliseerumine muutunud tänapäeva maailmas lahutamatuks. Globaliseerumist seostatakse paljude nähtustega, milledest enamik on alguse saanud pärast Teist maailmasõda. Need nähtused, nagu näiteks kaupade, kapitali, informatsiooni ja inimeste kasvanunud liikumine toimusid peamiselt demokraatlike riikide vahel.

Sõna demokraatia tuleneb kreeka keelest, kus demos tähendab võimu ja kratos rahvast - rahva võim. Inimesed on erineva maailmavaatega ning seetõttu on kokkuleppele jõudmine nii mõnigi kord väga raske. Johtuvalt sellest tehti ja tehakse ka praegu otsuseid peamiselt häälte enamuse printsiibil, kuigi need otsused ei ole kõigile vastuvõetavad. Sama lugu on ka üleilmastumisega, sellel on väga palju positiivseid pooli, aga samas ka negatiivseid, nagu näiteks massikultuuri pealetung ning seetõttu on sellel protsessil palju vastaseid.

Rahva võim tähendab ühtlasi ka üksikisiku võimu. Muistest Ateenast alguse saanud valitsemissüsteemi üheks juhtmõtteks on, et riigid peaksid võimalikult vähe majandusse sekkuma - nn vabaturumajandus. Selline süsteem on siiani küll kindlustanud arenenud riikides majanduskasvu, kuid sellega on kaasnenud ka mitmeid negatiivseid faktoreid. Praegu teenib pool maailma elanikest 95% maailma rikkusest. Lääne ühiskonna juhtivate poliitikute sõnul on maailm tänu demokraatiale ja globaliseerumisele hoopis parem elamiskoht. Sellele vaatamata peab üks kolmandik maailma elanikest päevas ära elama vähem kui 1 USA dollariga. Sellele on kahjuks globaliseerumine paljuski kaasa aidanud, sest praeguses olukorras võib teha mõningaid üldistusi, õeldes, et rikkamad saavad rikkamaks ja vaesemad jäävad vaesemaks. See on põhjustatud paljuski globaalsest turumajandusest, mis on otsekui Darwini loodusliku valiku teooria, kus ainult tugevamad jäävad ellu. Mõned riigid jäävad vaesemaks, kuna neil pole vahendeid konkurentsitingimustes ellu jäämiseks.

Vaikselt kuid kindlalt on hakanud ka maailma suurriigid mõistma, et vaesuse ja rahulolematuse vähendamiseks tuleb teha suurt tööd. Rikkus on kandunud lääneriikidesse suuresti tänu nende kunagistele asumaadele. Kolooniatesse ei investeeritud midagi, sealt pumbati ressursse ainult välja. USA edu põhineb maailmasõdadest võidukalt väljatulemisel. Mida aeg edasi, seda rohkem teevad kõrgema arengutasemega riigid investeeringuid vaesematesse- muidugi ikka omakasu nimel. Kasulik on see siiski mõlemale poolele. Euroopa Liit investeerib Cotonou programmi raames suuri summasid Aafrika arenguks ning sealse demokraatliku süsteemi tugevdamiseks. Seda ei tehta juba päris kasumiteenimise eesmärgil, lihtsalt seetõttu, et aafriklastest põgenikud ujutavad Euroopat üle. Nende kõigi integreerimine ühiskonda on suisa võimatu. Euroopa mõjuvõim tugevneb Aafrikas ning põgenikevool väheneb, kuid Mustale Mandrile on see veelgi kasulikum. Seega on tänu globaliseerumisele jõutud arusaamisele, et väga vaesed ühiskonnad pole ka arenenud riikidele kasulikud ja nii suunatakse ressursse nendesse maadesse. Niisiis muutuvad asjad ajapikku kindlasti paremaks.

Nii nagu pole olemas ideaalset valitsemiskorda, pole olemas ka ideaalset majandussüsteemi. Üleilmastumine ei ole ola alati kõigile kasulik, aga kas midagi ideaalset on üldse maailmas olemas? Mulle meeldib Winston Churchilli ütlemine demokraatia kohta, et see on kõige õudsam valitsemisviis, kuid ometigi parim, mis meil on. Sama ütleksin ma ka vabaturumajanduse kohta, millest on tingitud ka üleilmastumine.

Karl Haljasmets

Araabia kevad ja 1848 aasta Euroopa rahvaste kevad

Jaanuaris Tuneesia politsei poolt tänavapoodnik Muhammad Bouazizi alandamisest ja enesesüütamisest alanud rahutused ja revolutsioonid on levinud üle kogu Araabia. Isegi kõige autokraatlikumas Süürias toimusid ulatuslikud rahutused korruptsiooni ja vaesuse vastu. Mitmed eksperdid avaldavad kõiketeadva muljega skeptilisi arvamusi nii Araabia islamismi (Moslemi vennaskonna) kui Araabia rahvaste tegeliku organiseerumisvõime kohta, olemata ilmselt kursis kui segane ja verine oli vabaduse protsess 19. sajandil Euroopas.

Araabia sündmused lubavad tõmmata paralleele vähetuntud revolutsioonide lainega Euroopas 1848 aastal. Eestlased jäid neist sündmusest suuresti puutumata, kuid just need sündmused viisid rahvusliku liberalismi tekkele ja tugevnemisele kodanike seas kogu Euroopas. Nagu sel aastal Araabias, oli 1848 aasta sündmuste eelmõjuks kõrged toiduhinnad 1846 aasta ikalduse ja majanduskriisi tõttu. Sügavamalt oli probleemiks korrumpeerunud ja ebaefektiivne feodalism, mis ulatusliku maaomandiga piiras põllumajanduse arengut ning ei vastanud kasvanud populatsiooni vajadustele. Industrialiseerumisega oli kasvanud linnastumine ning kujunenud piisavalt lai haritud ja jõukas kodanikkonna kiht, kes oli valmis enda vabaduste eest seisma.

Ideeliseks aluseks olid oma aja liberaalsed intellektuaalid, kes pooldasid rahvaste isemääramisõigust, majanduslikku vabadust ning kodanike võrdust seaduse loomisel ja seaduse ees. Saksa liberalismi vaimseks isaks peetakse Immanuel Kanti,  kelle “raamatud olid iga proua öölaual” ning kes kaitses inimeste loomulikku vabadust. Prantsusmaal kirjutasid vabadusest Victor Hugo, Balzac, Stendahl ja Louis Blanc. Kogu Euroopa oli aga innustatud John Locke klassikalise liberalismi alusel üles ehitatud Ameerika Ühendriikidest, enam-vähem demokraatlikust Inglismaast ja seniste revolutsioonide teatavast edust.

Revolutsioon vallandus 22 veebruaril 1848 Pariisis kui kuningas Louis-Philippe keelas opositsiooniliste liberaalide kogunemised (Campagne des banquets). Peale kogu Pariisi haaranud tänavarahutusi astus järgmisel päeval tagasi valitsus ja kuningas. Ideoloogiliselt küllalt lõhestunud revolutsiooniliikumist ühendasid valimisõiguse laiendamine, mis kulmineerus aprillis Teise Vabariigi Asutava Kogu valimisega. Noore demokraatia halvasid sisetülid, mis puhkesid võitlusteks. Pariisi 22.-26. juuni lahingud olid erakordsed oma verisuses- regulaarüksused tapsid kokku esialgsete lahingutele järgnenud jälitustes 4 500 õnnetut alamklassidest revolutsionääri. Õnneks leiti konsensus Napoleoni onupoja Louis Napoleoni valimisega presidendiks.

Uudised Pariisist vallandasid Viini kehvades elutingimustes elanud inimeste massides revolutsioonilised meeleolud, millele lisas sisukust liberaalsete poliitikute ja intellektuaalide panus. 13. märtsil toimus Viini raekojas viimaste poolt veetud maapäev, kus nõuti konstitutsionaalseid reforme ning esitati ettepanek Metternichi tagasiastumiseks. Raekoja juurde kogunenud alamrahva hulgad lugesid seda aga mitte piisavaks ning alustasid raekojale tormijooksu, millele sõjavägi vastas püssitulega. Sellele järgnes rahva barrikaadidele asumine ja pööbli anarhia siselinnas, hävitades ärisid ja kauplusi. Et Riigikonverents astus Metternichi vastu, kes pooldas mässu relvaga mahasurumist, loodi revolutsiooni juhitavatest osadest, tudengid ja kodanlased, üksused, kes peatselt kontrollisid kogu linna surudes maha pööbli anarhia. Uued demonstratsioonid 15. märtsil sundisid keisrit tegema kompromissi lubades konstitutsiooni ja pressivabadust. Kokku hukkus mõne päevaga 48 inimest.

Berliinis leidis alates 6. märtsist aset terve rida rahvakogunemisi, mis viis võimude strateegilise veani kui nad linna strateegiliselt tähtsaid kohti sõduritel patrullida lasid. Olukord eskaleerus kiiresti sõdurite ja masside vaheliseks konfliktiks. Esimene tsiviilohver ja uudised Viinist sundisid kuningas Fridrich Wilhelm IV lubada pressivabadust ja maapäeva kokkukutsumist. 18. märtsil kogunes suur rahvamass lossiplatsile kuninga otsuseid kiitma, kui ilmselt juhuslikult lastud kaks lasku viisid segadusse aetud massid kiiresti barrikaadidele ja tänavalahingutesse, kus hukkus 303 inimest.  Olukord rahunes peale 29. märtsi, kui kuningas kinnitas ametisse üleminekukabineti, mis koosnes konstitutsionaalsest aadlist ja majandusliberaalsetest kodanlastest. Ajaloolase Feberi kohaselt oli see “liberaalse kodanikkonna võit”, mis leidis kajastust väiksemates Saksa vürstiriikides.

12.-16. juunil sai Praha slaavide iseseisvusliikumise keskuseks, tipnedes 3. juunil Slaavide kongressiga. Tekkis sihitu ja kehvasti organiseeritud tudengite, talupoegade, vaeste ja vasakpoolsete mäss, kes märkasid et midagi toimub ning asusid ka ise poode lõhkuma. Vürst Windischgrätz surus aga Viini mudelit järgida soovinud liikumise kiiresti maha, pommitades linna, kehtestades sõjaseadused kogu Böömimaal, viis läbi massilised vangistamised. Praha oli esimene näide sõjaväe edust võitluses revolutsiooniga.

Ungaris esines märtsis maakogu ees Ungari vabastusliikumise juht Lajos Kossuth  monumentaalse kõnega. Mõne päeva pärast kuulutasid ungarlased välja iseseisvuse ning asuti usinalt ungaristamisele kõikides riiklikes ja ühiskondlikes sfäärides. Ungarlaste vabadustule panid põlema Sandor Petöfi luuletused. Tema “Tapla magyar” (Tõuse Ungari) tõusis revolutsiooni hümniks. Austria astus aga ungarlaste vastu relvaga kasutades ära võimeka horvaadi väejuhi Jelačić’i, kes võitis lõuna-slaavlaste vägedega nii ungarlasi, kui aitas 1848 aasta lõpuks konservatiivid võimule Viinis. Ungarlased ei olnud siiski veel löödud kuni Vene konservatiivne tsaar Nikolai I saatis 100 000 täägiga väe ungarlaste vastu hävitades igasuguse lootuse iseseisvusest.

Samuti kui Prantsuse revolutsioonis aastatel 1792/93 pidid liberaalid 1848 aastal võitlema kahel rindel: massidega manipuleerivate radikaalsete vasakpoolsete ja konservatiivse aadliga. Vaatamata enamuste revolutsioonide lüüasaamistele oli Euroopas algamas uus ajajärk, kus feodaal-absolutistlik riigikord oli oluliselt nõrgem. Kehtestati konstitutsioone ning kinnitati demokraatlikud vabadused. Neid asusid tugevalt esindama poliitilised klubid, millest hiljem kujunesid parteid. Teiseks oli revolutsioon katalüsaator turumajanduslikeks arenguteks, kus kadus mõislik põllumajanduslik tootmine ja laienes vabakaubandus.

Vaatame uuesti Araabia kevadele ja näeme, et põhjusega on nende riikide ühiskondlik dünaamika ühes tsüklis. Need riigid vabanesid küllalt ühel perioodil kolonialismist ning vabastamist juhtinud autokraatia omandas sellega legitiimsuse. Kuid kui ühiskondlik suletus, korruptsioon, majanduse ebaefektiivsus ja regioonide eliitide allasurumine kuhjavad lahendamata pingeid, siis legitiimsus kaob kiirelt nagu nägime sündmuseid kiirelt arenemas ka Nõukogude Liidus.

Meie jaoks on põnevaim teema, kas ja millal võiks Venemaa ärgata putinismi vastu. Tunnistagem, et Putin on küllalt tark autokraat, kuid ka tema süsteem tugineb majanduslikult ebaefektiivsel korrumpeerunud võimuvertikaalil, mille tugevus ja nõrkus on sõltuvus nafta hinnast ning Venemaa demokraatia kaosest päästmise müüdil. Võib-olla järgmise globaalse majanduskriisiks kui nafta hind on taas 30-40 USD/barrel on selle müüdi olulisus langenud ja kuhjunud korruptsiooni pinged, et saame näha muutusi ka Venemaal.

Kalev Kallemets

Euroopa noored pensionisüsteemidest

Hollandis toimus 5-8. maini Euroopa Liberaalsete Noorte (European Liberal Youth) kevadkonverents ja kongress. Kongressil arutasid ligi kolmekümne riigi esindajad Euroopa pensionisüsteemide üle, kaardistasid kitsaskohad ja otsisid võimalikke lahendusi.

Tulevikuks raha kogumise peale noored tihtilugu ei mõtle. Ometigi mõjutavad tänased otsused tulevast pensioni suurust, selle väljaarvestamise ja jagamise meetodeid ning lõppkokkuvõttes seda, millist elu on võimalik endale tulevikus lubada. Seetõttu on oluline kaasa rääkida ja suunata pensionisüsteemide arengut just täna.

Praeguste pensionisüsteemide probleemkohti on mitmeid. Üheks kasvavaks küsimuseks on riigipiirideülene pensioni saamine ja selle maksmine. Tänapäevases Euroopas (ja mitte ainult!) on elanikud liikuvad ning elu- ja töökohti vahetatakse tihedalt. Sellega seoses on oluline jätkusuutlik pensionisüsteem, mis kindlustab ühtsetel alustel pensioni, olenemata mitmes erinevas riigis on elu jooksul tööd tehtud. Hetkel valitseb selles osas segadus ning regulatsioon on riigiti erinev, mistõttu ei ole tänasel töö tegijal selget ja kindlat teadmist, millised on tulevikus tema väljavaated ja milline on õigus oma tööga väljateenitud pensionile.

Euroopa rahvastik on vananev ja praegused pensionisüsteemid ei ole fiskaalselt jätkusuutlikud. Pensionikulud viivad märkimisväärse hulga raha riigi finantsidest välja. Vananeva elanikkonna, demograafia- ja sotsiaalpoliitika olukord on Euroopas riigiti erinev.

Kongressil leiti, et Euroopa Liitu tuleb kutsuda austama subsidiaarsuse põhimõtet ja liikmesriikide pädevust otsuste langetamisel. On väga oluline, et liikmesriigid korraldaksid informatiivseid kampaaniaid, tõstmaks kodanike teadlikkust nende pensioniõiguste ja valikute üle pensionisüsteemides. Sellega suurendataks diskussiooni ühiskonnas ning kaastaks vastav sihtgrupp tugevamalt otsuste langetamisse, mis puutub otseselt nende endi tulevikku – meie tulevikku.

Konverentsi lõppväljundina koostati ühiselt resolutsioon, millega kutsuti Euroopa Liitu kehtestama direktiivi, mis lubaks Euroopa Liidu kodanikel kauem töötada ja kustutaks pensionile mineku ea maksimumpiirid. Pensioniiga tuleb tõsta just nii kiiresti kui vajalik, et hoida riigi pensionisüsteem jätkusuutlik. Selline meede annab üldised suunised kuidas toimida, kuid ei piira liigselt liikmesriikide otsustamisvabadust. Riigiti säilib võimalus kehtestada just enda vajadustele vastav regulatsioon.

Resolutsiooniga kutsutakse liikmesriike üles määrama ka minimaalne arv töötatud aastaid ja minimaalne pensioniiga, et säilitada eurotsooni eelarvepoliitika edukas areng. Üldine soovitus on, et liikmesriigid hoiaksid esimese pensionisamba minimaalse sissetuleku tasemel, samal ajal tugevdataks teist sammast, kaasates vabaturu põhimõtted ja julgustades eraviisilist kogumist kolmandasse sambasse. Nõnda hoitaks tööjõuline elanikkond tegus, tagataks riigi struktuuride toimimine, antaks võimalus teenida elujooksul just enda vajadusi kattev pension ning rajataks pensionisüsteem põhimõttel – kes tahab endale vanaduseas mugavat elu võimaldada, peab selleks ka tööd tegema. Või teistpidi – kes panustab töö tegemisse, lõikab sellelt ka vanemas eas vilju.

Pensionisüsteemi eesmärgiks on säilitada piisav sissetulek eluga toimetulekuks ning soovitavalt säilitada ka väljakujunenud elustandardid. Olles teadlikud süsteemi algtõdedest ja enda õigustest, saame kolmele pensionisambale toetudes ise oma pensioni heaks palju ära teha. Samuti kutsun noori üles – kaasa rääkima nii Eesti kui Euroopa pensionipoliitikas!

Tiina Ojakallas

Heaolu Austraalias – mugav, kuid kallis

Austraalia, 7.7 miljonil ruutkilomeetril laiuv manner, on kujunenud seiklusvaimuga eestlaste mekaks. Igal aastal pakivad sajad ja võib-olla ka tuhanded noored seljakotid ning suunduvad rohelist kontinenti avastama. Möödunud suvel otsustasin ka ise võtta Eestist vaheaasta ning maandusin septembris Melbourne'is. Tänasel päeval, kus olen juba kängurude maalt lahkunud ning pikal teel kodu poole, on sobiv hetk heita pilk seljataha ning võrrelda isiklikust kogemusest Austraaliat Eestiga. Käesolevas artiklis üritan edasi anda killukest Austraalia heaoluühiskonna olemusest ning võrrelda Eesti ja Austraalia avaliku sektori tegevust. Otsustasin mitte kirjeldada Austraalia imepärast loodust ning jätta rääkimata  rändurite võimalustest  tööd leida, kuna nendest saab põhjalikumalt lugeda paljudest reisikirjadest.

Austraalia on heaoluühiskond ning riigi hoolimine ja muretsemine inimeste tervise ning käekäigu eest on esimesi silmatorkavaid erinevusi, mida Ida-Euroopast saabunu võib märgata. Suuremates transpordisõlmedes leidub hulganisti ametnike ja reisisaatjaid, kes kannavad hoolt, et inimesed õigele trammile või rongile jõuaksid. Haridusasutuste läheduses paiknevate ülekäiguradade juures, ka seal kus päeval vaid paarkümmend autot sõidab,  seisab alati kollases vestis tööline, kes tagab jalakäijate ohutu ülekäigu. Teeparanduse või magistraliäärse ehituse korral on seadustega määratud liiklusreguleerija kohalviibimine, kelle ainukeseks ülesandeks on hoida suurt pulgakommi meenutavat liiklusmärki, mis viitab, et sõita tuleb aeglaselt või vajadusel peatuda. Sarnaselt ülekäiguradadel töötavatele abilistele, ei sõltu teetööde puhul reguleerijate arvkus liikluskoormusest ning üldjuhul võibki liiklemise „koordinaatoreid“ märgata äärekivil istumas ning aega surnuks löömas. Kuna kollastes vestides reguleerijaid leidus tõesti igal sammul, tundus mulle kui  kärpimise maailmameistri ühiskonnast tulijale selline hoolivuspoliitika liigse raharaiskamisena. Mitmel pool saaks „pulgakommimehe“ asendada valgusfooriga või üldse ära kaotada. Hiljem tõdesin, et liiklusreguleerijad on killuke Austraalia heaoluühiskonna olemusest ning inimeste tervis on vaid üks põhjus liiklusreguleerijate olemasolule.

Ohutuse kõrval on Austraalias tähtis inimestele tegevuse pakkumine. Sarnaselt Tallinnale, kus küll populismi maiguga palgati reisisaatjaid, koolitakse Austraalias liiklusreguleerijateks neid, kellel pole õnnestunud iseseisvalt end tööturule murda. Seepärast võibki Austraalia kuulutada suurepärast viie protsendilist tööpuudust, ent samas leida ennast pidevas eelarve puudujäägis. Teisalt kuna australlastele meeldib väga suhelda ning nende meelest toovad liiklusreguleerijad tänavatele personaalsema lähenemise, siis tuleb teist kultuuri mõista ning mõningase raha tuulde loopimise koha pealt silm kinni pigistada.

Suhtlus kodanikega

Töötades Melbourne'is City of Yarra (Tartu suurune linnaosa) linnavalitsuse transpordiosakonnas juhataja abina, avanes mul suurepärane võimalus jälgida seestpoolt kohaliku omavalitsuse toimimist heaoluühiskonnas ning võrrelda seda Tartus kogetuga. Peamiseks erinevuseks Eesti ja Austraalia omavalitsuste juhtimisel on kindlasti kodanikega suhtluse olulisus ning konstantne teavituspoliitika.  City of Yarra linnaosas ei paigaldatud ühtegi uut liiklusmärki ega „lamavat politseiniku“ ilma kohalike elanike nõusolekuta. Linnaelanikega läbirääkimine on iseenesest rõõmustav nähtus, kuid paraku võttis iga väikese liikluskorralduse muudatuse elluviimine kuid ning seega tundus pidev kommunikatsioon residentidega ajaresursi raiskamisena. Ebaefektiivsust suurendas veel tõsiasi, et igale  väljasaadetud päringule vastas vaevu viis protsenti kohalikest elanikest ning enamasti langetas linnavalitsus otsuseid elanike vaikiva nõusolekuga. Mõningasest protsessi aeglusest tähtsam on siiski idee ja kodanikele arvamuse avaldamise võimaluse andmine, millest Eestis sageli puudust olen tundnud.

Austraalia avaliku sektori ülekommunikatsiooni heaks näiteks oli detsembris postkasti saabunud kiri lähenevast ilutulestikust ning õpetus, kuidas residendid peaksid oma koduloomadega tulesõu ajal käituma (hoida loomi toas, panna muusika mängima jne). Arvestades, et avalik sektor inimestega suheldes elektroonilisi ega massimeedia kanaleid väga ei kasuta ning kõik teated saadetakse kodanikele kirjaga ümbrikus. Võib ainult ette kujutada kui palju raha kulub, et teavitada lähenevatest ilutulestikest nelja miljonit Melbourne'i elanikku.

Amerikaniseerunud Austraalia

Linnavalitsuses töötades tõdesin, et nii liiklusreguleerijate arvukal kasutamisel kui ka tihedal kommunikatsioonil kohalike elanikega on kaudsem ning mitte sugugi vähem tähtsam aspekt. Lisaks McDonalds'i kiirtoidu restoranidele, mida leidub väikese liialdusega igas vähegi asustatud külas ning metropolides iga neljanda tänanurga peal, on Austraalia ühiskond omastanud Vaikse ookeani tagant kahjuks kohtusse kaebamise kultuuri. Ettevõtted kardavad, et kui klient kõrgetel kontsadel komistab ja jala välja väänab, siis järgneb traumale koheselt kahjutasunõue. Näiteks ei lubata Austraalia armees sõduritel iseseisvalt, ilma instruktori juuresolekuta kätekõverdusi teha, kuna vastasel korral võib nekrut end vigastada ja seejärel armee kohtusse kaevata. Kahjunõuete kartus tingibki suuresti mitte midagi tegevate liiklusreguleerijate rohkuse, kuna õnnetuse juhtudes on kannatanut eelnevalt teavitatud, et tuleb ettevaatlik olla. Hirm kohtu ees on üheks põhjuseks  avaliku sektori soovil pidevalt elanikke linnas toimuvaga kursis hoida. Vastasel korral võib ebasobiv parempöörde keelumärk algatada kohtutee, rääkimata poliitilisest skandaalist, mis kahjustaks võimukandjate mainet. Eestis õnneks kohtusse kaebamise kultuuri veel ei ole ning loodan, et lähitulevikus ei leia Tartu kaubamajas iga trepi juures silte, mis hoiatavad läheneva astme eest.

Olgu selleks siis hirm kohtukulli ees või mõni teine tegur, kuid üllataval kombel avastasin, et   võrreldes Eesti avaliku sektoriga, kardavad Austraalia ametnikud ise otsustada ning ka kõige pisemad teod kooskõlastatakse ametiredelil kõrgemal asuva ametnikuga. Kogesin sageli Austraalia bürokraatiamasina aeglust ning otsustusvõimetust. Heaks näiteks võib tuua juhtumi, kus kolmanda sektori organisatsioon soovis kasutada linnavalitsuse kodulehel olevat ühistranspordi kaarti ning palve rahuldamiseks pidin heakskiidu saama neljalt erinevalt ametnikult kuni linnavalitsuse kantslerini välja. Veel kummalisemaks osutus tõsiasi, et lisaks kirjavahetuse arvutis säilitamisele, printisid kõik ametnikud saadetud ja vastuvõetud kirjad ning arhiveerisid kaustadesse, et juhul kui tulevikus midagi halvasti peaks minema, siis on teada, kelle kaela süü veeretada. Sarnane organisatsioonisisese suhtluse arhiveerimine ja enese tagala kindlustamine toimus iga väiksema küsimuse korral ning seda peetakse Austraalias täiesti normaalseks töökultuuriks.

Eelnevast tekstist on võib-olla kumanud arusaam, et Austraalias kohalikud omavalitsused väga rahanumbreid ei loe ja püksirihma pingutama ei kipu. Kui Tartus töötab linnavalitsuse struktuurides umbes 300 inimest ja pidevalt nõutakse veelgi karmimat personalipoliitikat, siis sama suures City of Yarra linnavalitsuses töötas 860 inimest ehk pea kolm korda rohkem kui Tartus. Siit tekibki küsimus, et kui hallatav piirkond on linnavalitsustel umbes sama suur, siis kuidas õnnestub Tartul omavalitsust edukalt juhtida kolm korda väiksema personaliga? Saladus peitub eelkõige Austraalia avaliku ja erasektori väheses koostöös ning linnavalitsuse tegevuse laiahaardelisuses. Kui näiteks parkimise kontroll on Eestis antud erafirma kätte, siis Austraalias tegelevad sellega omavalitsuse hingekirjas olevad ametnikud. City of Yarra linnavalitsus tegeles isegi autode rentimisega ning see on vaid üks valdkond, mis Eestis on selgelt erasektori ülesanne. Avalikusektori mastaapsus, toob ühiskonda stabiilsuse, kuid kas see on kõige efektiivsem lahendus, on omaette küsimus.

Kumb parem Austraalia või Eesti

Jättes kõrvale neli korda kõrgema sissetuleku Austraalias, tuleb tunnistada suuri erinevusi kahe riigi omavalitsuste tegevuses. Eesti riigiasutustel on palju õppida australlastelt kodanikega suhtluse ja informeerimise olulisuse koha pealt, eriti arvestades Eesti väiksust ning tehnoloogia arengut. Kui Austraalias vastas omavalitsuse päringutele vaid väike osa elanikest, siis usun, et tänapäevaseid suhtlusvõrgustikke ja meediakanaleid kasutusele võttes, on võimalik Eestis suurendada elanike kaasatust linna juhtimisel. Austraalia ametkonnad peaksid seevastu studeerima Eesti kolleegidelt otsustusprotsessi kiiremaks ja efektiivsemaks muutmist, kuid kindlasti mitte teerulliga vastastest ülesõitmist. Eesti tänavapildis ei sooviks kunagi näha teenurkades istuvaid liiklusreguleerijaid, vaid tahaks loota, et inimestel jätkub mõistust ise ettevaatlik olla ning oma eksimuse järel teisi mitte süüdistada ning kohtusse kaevata.

Priit Kallakas

Belgia Kuningriik – quo vadis?

Eestlaste mõtetes seostub Belgia üldjuhul automaatselt Euroopa Liiduga – Belgia pealinnas Brüsselis asuvad tähtsaimad EL-i institutsioonid. Vähetähtis pole ka fakt, et Brüsselis on koha leidnud NATO peakorter. Maailma ja Euroopa asjadega tegelevate asutuste üleküllastuse ja domineerimise tõttu võib sageli meelest minna, et Belgia on riik nagu iga teine, oma murede ja probleemidega, mis on kanda Belgia oma riigivõimul ja kodanikel.

Belgia on liitriik, mis koosneb kolmest piirkonnast: põhjas asuv flaamikeelne Flandria, lõunas asuv prantsuskeelne Valloonia ning kakskeelne pealinna Brüsseli piirkond. Lisaks on riigi idaosas väike 70 000 elanikuga saksakeelne kogukond. Keele küsimust täpsustades väärib märkimist, et flaami keel on tegelikult hollandi keele variant. Ainsaks erinevuseks kahe keele vahel on see, et flaami keelt kõneldakse katolikus Belgias ning hollandi keelt luterlikus Hollandis. Belgia on n-ö. kunstlikult tekitatud riik, mis ei ole moodustatud rahvuste paiknemise piire arvestades.  Aja jooksul on Flandria ja Valloonia teineteisest nii kultuuriliselt, sotsiaalselt kui ka poliitiliselt ja majanduslikult tugevalt eraldunud. Erinevates piirkondades vaadatakse erinevaid telekanaleid, loetakse erinevaid ajalehti, peetakse kuulsaks erinevaid staare jne. Belglastele endile tundub vahel, et ainsaks, mis Belgia erinevaid piirkondi veel kokku seob on kuningas Albert II ja traditsioonilised friikartulid majoneesiga. (Vandeputte 2008)

Belgia iseseisvus 1830.aastal, mil saadi sõltumatuks Madalmaade Kuningriigist, mis koosnes praegustest Belgiast, Hollandist ja Luksemburgist. Sellest ajast peale on valitsevaks riigikorraks konstitutsiooniline monarhia ehk siis Belgia on kuningriik. Parlament on kahekojaline –  see koosneb esindajatekojast (mille liikmed valitakse kuni neljaks aastaks) ja ülemkojast ehk senatist, mille liikmed valitakse või nimetatakse. Belgia poliitilisest olukorrast tulenevalt juhib riiki reeglina koalitsioonivalitsus. Toimiva valitsuse moodustamisega on Belgial viimastel aastatel olnud aga suuri probleeme. Tänaseks ei ole riigil valitsust olnud juba peaaegu terve aasta. Valitsuse moodustamine on seiskunud peamiselt selle tõttu, et flaamid nõuavad föderaaltasandil suuremat vabadust ja otsustusvõimu. Leitakse, et praeguseid institutsioone tuleb kohandada, sest praeguses struktuurid ei võimalda kahel piirkonnal piisavalt pädevalt tegeleda probleemiga, mis on Valloonias ja Flandrias küllaltki erinevad. Lahendusena nähakse otsuste vastuvõtmist oma kodanikele võimalikult lähedal. Prioriteetideks on lähimus ning vastutustundlik föderalism, millest lõikaksid kasu mõlemad piirkonnad.

Tekib küsimus, miks soovib Flandria Vallooniast eemalduda? Peamiselt nurisevad flaamid selle üle, et nende jõukam teenindussektorile ning väikettevõtlusele suunatud majandus peab vaesemat riigi lõunaosa liiga suurel määral üleval pidama.  Siinkohal tooksin mõned faktid, mis eelnevaid väiteid toetavad:

- töötuse määr Valloonias on 14%, Flandrias alla 5%;

- aastatel 1995–2004 kasvas Flandria majandus kokku 21%, Valloonias aga 15%;

- keskmine kulu töötaja kohta on Flandrias 8% kõrgem, tootlikkus aga 12% kõrgem kui Valloonias;

- üks neljast valloonist töötab riigisektoris (föderaal-, piirkondliku, provintsi või kohalikul tasandil), Flandrias on see näitaja vaevalt 15%;

- tervishoiuteenuste tarbimine on Valloonias oluliselt sagedasem ja kulukam kui Flandrias. (Vandeputte 2008)

Suuremat iseseisvust finantsasjades, majanduses, tervishoius, õigus- ja transpordisüsteemis pooldavad kõik põhjaregiooni parteid. Arvatakse, et vastutuse suurendamine võimaldaks ka Valloonial oma vajadustele vastavat majanduspoliitikat efektiivsemalt järgida.

Samas ei tohi kahe silma vahele jätta, et ka Flandriat kimbutavad omad raskused. Näiteks on Flandrial suured probleemid vananeva rahvastikuga, mis mõjutab oluliselt tööjõuvarusid tulevikus ning suurendab nõudlust toimivate hoolekandesüsteemide järele. Samuti seisab Flandria silmitsi muredega transiidi ning logistika vallas. Praegused väga kõrged maksud, mis on kehtestatud föderaaltasandil, pärsivad ettevõtete soovi piirkonda investeerida. Negatiivset mõju majandusele, investeeringutele ja keskkonnale avaldab ka asjaolu, et transiidikoridoris Antwerpeni ja Genti sadamateni on tohutud liiklusprobleemid, mida lahendada ei suudeta.

Niisiis: Belgia Kuningriik– quo vadis?  Kolm aastat tagasi flaami televisioonis läbiviidud arvamusküsitluse kohaselt toetas 46 protsenti flaamidest iseseisvust. Umbes samal ajal kirjutati ühes Belgia suurimatest päevalehtedest, et elu ühe riigina on võimatu, kui see takistab juba pikki aastaid regioonide jaoks oluliste püüdluste elluviimist. Euroopa südames asuva Belgia lõhenemine oleks Euroopa kui terviku jaoks väga halb märk, sest riik on EL-i asutajate hulgas ning pakkunud peavarju selle olulisimatele institutsioonidele. Samuti purustaks Belgia jagunemine illusiooni, et demokraatlike kõneluste käigus on võimalik lahendada pea kõiki probleeme.

Liisi Aibel